Räägitakse, et sõnajalad kumavad kuldselt jaaniööl ja puhkevad seejärel õide. Sama imeline tundus eestlasele kuldkollaselt õitsev kadakas, mis katab Iirimaa nõlvasid kui tuulduv tekk. Maagilisust lisab tõik, et õied lõhnavad troopiliselt kookospähkli järgi. Foto: Riina Kindlam
Ühesõnaga risti vastupidiselt kättesaamatule sõnajalaõiele, ei olegi pea aega, kui mingi selle visa põõsa liik silmnähtavalt ei õitse. Aga sarnaselt (olematule?) sõnajalaõiele, on astelhernes viljakuse ja õnne sümbol, särades juba vara kevadel kuldse päiksena vägagi viletsal pinnasel. Seetõttu pistetakse tema oksake ka pruudikimpu.
Lääne-Euroopas kasvav taim on aga mujale viiduna tohutut pahameelt külvanud. Uus-Meremaa, USA lääneranniku ja loode Briti Kolumbia paremates kasvutingimustes on astelhernes vohama hakanud ning tegeletakse tema läbimatute tihnikute tõrjega. Põõsad on kergesti süttivad, kuna sisaldavad õli (neid on aastasadu kasutatud küttematerjalina leivaahjudes), kuid nad taastuvad ja levivad põlengujärgselt.
Üks asi, mida kangekaelne astelhernes ei kannata, on külm. Suur loodusteadlane Carl Linnaeus olevat äärmiselt nördinud, et ei suutnud astelhernest Rootsis kasvatada; isegi kasvuhoonetingimustes mitte. See olevat olnud üks tema lemmiktaimedest. Küllap erutus kuulus looduse süstematiseerijagi õitsvast kadakast, mis tõotas põhjamaa loodusesse päikest kallata.
Kaunis sõnajalaõis annab uskumuse kohaselt oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime ja teadmised kõigi maailma asjade kohta. Äkki siis ka kohati liialt palju kulda leviva astelherne piiramise saladuse.