20 Jun 2008 P.R.
Jaanipäev on olnud eesti rahva pidupäevaks juba aastasadu ja püsinud siiani koos teiste tähtpäevadega.
Jaanipäeva pühitses juba muinas-eesti rahvas kui aasta kõige lühema öö ja pikema päeva kohtumist. Päev oli saavutanud võidu öö üle.
Ristiusu saabumisega Maarjamaale muutus see kirikupühaks. See päev on Ristija Johannese sünnipäev, aga samas ka siis ilmast lahkunute mälestuspäev – surnuaiapüha, mida peeti tähtsaks iseseisvas Eesti Vabariigis.
Traditsiooni kohaselt koguneti surnuaedadesse lahkunuid mälestama 24. juunil – päeval, mil tõmmati hinge pärast kevadtööde lõppu ja enne heinatöö algust. Surnuaeda läksid kõik, ainult üks pereliige jäi kodu hoidma. Enne seda olid hauaplatsid korrastatud ja lilledega ehitud. Toimus jumalateenistus, kus tingimata mängis pasunakoor.
Võidupüha sisseviimisega kujunes ka 23. juuni riigipühaks. Jaanipäev aga jäi oma vanade tavadega püsima.
Ka siin Kanadas ja teistes asukohamaades on eestlased neid päevi alati tähistanud. Võidupühal mälestame oma langenud kangelasi, kes tõid meile vabaduse. Jaanipäeval mõtleme aga kadunud omastele.
Jaanipäeva tähistamine E.E.L.K. kahe koguduse korraldusel toimus Torontos tänavu 15. juunil. Esimene jumalateenistus toimus Peetri koguduse kirikus kell 11 homm., kus jutlustas ja teenis õp. dr. Andres Taul. Orelil oli kaastegev dr. Roman Toi. Teisel jumalateenistusel, mis leidis aset Mt.Pleasant’i kalmistul kell 3 p.l., teenisid Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas ja Peetri koguduse õpetaja Arho Tuhkru. Jutlustas õp. Kadakas. Mängis puhkpilliorkester Volli Gustavsoni juhatusel. Kolmas mälestusteenistus toimus York kalmistul kell 5 p.l., kus jutlustas õp. Tuhkru ja teenis õp. Kadakas. Koraale saatis jällegi orkester Volli Gustavsoni juhatusel.
Õpetajad vaatlesid oma jutlustes inimelu erinevaid tahkusid jumalasõna valgel. Kuigi surnuaed on seotud kurbuse ja südamevaluga, on see siiski kristlase jaoks koht, kus lõpevad kannatused ja algab uus elu. Õpetajad tuletasid kuulajatele meelde ka 1941. a 14. juuni küüditamist, mil kommunistid tegid algust eesti rahva süstemaatilise hävitamise kavaga.
Kolmel jumalateenistusel osales hinnanguliselt poolsada inimest. Ehkki ilmataat ei töötanud just käsikäes koos jumalateenistustele tulnutega, võimaldas ta siiski surnuaiapüha läbiviimist.
