Sellel aastal leidis see aset 12. juunil E.E.L.K. koguduste ühisel korraldusel kolmes kohas. Esimene neist Peetri kirikus, kus jumalateenistuse lõpuosa toimus kirikuaias puhkavate lahkunute mälestustahvlite juures. Teenis õp. Ants Tooming, orelil dr. Roman Toi.
Mt. Pleasant'i ja York surnuaedades teenisid peapiiskop Udo Petersoo ja õp. Ants Tooming, kes jutlustas mõlemal jumalateenistusel. Laulude saateosa täitis kiiduväärselt Estonia orkester. Veel toimus jumalateenistus Ehatares. Rahva osavõtt teenistustest oli tunduvalt väiksem kui eelnevatel aastatel. Selle põhjuseks oli vist vanematele inimestele äärmiselt ebasoodus kuum ja niiske ilm.
Õp Tooming oma jutluses viis meid meie eksirännakutele siinses kurjas maailmas ja andis meile lohutuse jumalasõna kaudu helgemateks mõtlemisteks. Toon siinjuures lühendatud kokkuvõtte tema jutlusest Mt. Pleasant'i kalmistul.
Ta tõi kuulajateni kirjasõna Jeesuse suu läbi meile kadunud lambast, keda Karjane otsib. Igaüks meist võib selle maailma karjamaadel eksinud olla. See karjane, kes meie hingi karjatab, on Sinus. Tänasel surnuaiapühal keskendame oma mõtlemise neile, kes oma maised karjamaad on maha jätnud ja järgnenud Jumala kutsel sinna, kuhu meie alles pürgime. Tihtipeale ei ole meile selge, milline või kus see paik on, kuhu läheme. Ilma arutamata nimetame seda paika lihtsalt — see on Jumala juures! Kuid inimlapsel on siin maailmas raske leida oma usku.
Teine paik, kuhu mõtted viivad on rahupaik — surnuaed, kus puhkab meie maine põrm. Rahulaks kutsub meie rahvas surnuaeda ja see sõna väljendab kõige sügavamalt seda mõistet. "Mind on kalmistul käimine," ütles õpetaja, "alati julgustanud ja teatavat laadi rõõmsa lootusega täitnud, sest selles paigas on alles jäetud kõik, mis on ilus ja mälestamist väärt." Need mõisted jätab Jumal meile alles mõtterännakutel ja rahuradadel kõndides. Kõik muu ta varjutab nähtamatu looriga, kustutades eksimused, vaenu ja viha. „Mõelgem täna kõikidele eksinud lammastele, lootes et Karjane on nad siiski viimaks üles leidnud ning oma kaitsvas ja armastavas süles ning õnnistavate käesilitustega haljale aasale tagasi kandnud," lõpetas õpetaja.