Jaani kirik Peterburis oli oma hiilgeaastail koduks suurimale kogudusele väljaspool Eestit. 1860. aastal valminud kirik oli paljudele Piitri eestlastele oluliseks paigaks. 1909. aastal hinnati, et kogudusel oli @24 000 liiget. Jakob Hurt oli Jaani koguduse hingekarjane kuni erruminekuni 1901.a., temal oli oluline roll koguduse liikmeid pühamusse tuua. Eestlasena. Pühapäeviti pidas ta kolm jumalateenistust – kaks emakeelset, ühe saksa keeles. Pidi nii, kuna uhke kirik mahutas vaid 500 istuma, püstijalu sai suurematel pühadel küll Jumala sõna kuulda.

Hurt on teadagi meie rahvakultuuri ajaloos väga oluline isik, mitte ainult vaimulikuna. Ta oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, oluline folklorist ja etnoloog. Kahtlemata eestlaste rahvusliku ärkamisaja olulisemaid ja juhtivaid tegelasi. Kes Hurda raamatutesse on süvenenud, teab, et just tsaar Aleksander III ajal, kes rakendas repressiivset poliitikat ja oli venestamise algataja Baltikumis ja mujal pidi võitlema. Kuna see tähendas paljuti emakeele ära keelamist. Hurt sõdis sõnadega sellele vastu, rahvaluulet kogudes, murdekeeli, nende väljendusi, õppides nii emakeelt väga hoidma. Otepää Maarja kirikus, mille kogudust Hurt enne Peterburi Jaani teenis on olemas ta bareljeef ning tema pilt austas Eesti 10-kroonist rahatähte pärast taasiseseisvumist.

Ei ole juhuseks, et Jaani kirikut nähti kui eestlaste kultuurikoda, seda kui suurimat väljaspool praeguse riigi pinda. Paraku kommunistid sundisid oma usuvastase seisukohaga eestlaste pühakojal uksed sulgema 1930.a. N.Liidu ajal kuritarvitati hoonet, kirik lagunes ning sellel ehitati juurde inetu stalinistliku arhitektuuri järgi korterelamu. Kuid taasiseseisvumisega alustasid rahvuslikult häälestatud, kiriku ja usu vajadusest teadlikud kampaaniat, et saaks kiriku taastada. Mis toimus, kuigi kiriku 150-daks juubeliks polnud restaureerimine veel lõpetatud, orel ehitatud - aga jumalateenistus sai siiski ära peetud.

Eesti riik aitas majanduslikult nagu suutis, oli muidugi ka rahvaaktsioone, korjandusi, et raha kogudusele suunata. Tänapäeval on ehk raske loota EELK ja Eesti riigi abi Toronto Peetri kiriku päästmisel, kuna nagu mullune Eesti Päevalehes ja internetis (Levilas) ilmunud seeria usu võimust kinnitas, EELK on suurim riigi otsuste mõjutaja kodumaal. Ning mitte alati kirikute eneste huvides. Kuid riik peaks olema kohustatud. Sest just nagu Jaanil oli – ja on ka täna – on siinsel Peetri kogudusel ja kirikul tähtis kohustus täita kui kultuurikoda Eestist eemal,

Peetri kogudus oli suurim väljas pool Eestit, pagulusaastatel, okupatsiooniajal. Esimene, kes ehitas oma pühamu, arhitekt Mihkel Bachi plaani järgi. Kirik õnnistati sisse 25. sept. 1955 praost Valter Viksi poolt. Ilmus raamat koguduse esimese kümne aasta tegevusest aastail 1948-58, mis on tänapäeval rariteet, ehk veel mõnes kodus olemas, loodetavasti arhiivides. Ent neisse ei pääse praegu juurde. Piisab ehk põgusast, valikulisest sisukorra vaatamisest, kirjutistest, mis tolles üllitises oli ära toodud.

Peapiiskop Johan Kõpu sulest on esimene selline, üleskutse: Mine ja kuuluta Jumala riiki. Walter O. Rathke kinnitas, et Issand on hea. Meie kirjameestelt Hannes Ojalt, Arved Viirlaidilt loomingut. Kiriku ehitusest andis ülevaate insener Egon Meipoom. Muusikale pühendusid kaks heliloojat, Lembit Avesson kiriku orelist, Udo Kasemets muusikast luterlikus kirikus. Johannes Vihma andis ülevaate leerieelsete tööst, sama tegi pühapäevakooli tegevusest Heljo Liitoja. Teose lõpu poole rõhutas Ignas Tõrmaküla emakeelse kiriku jõudu ja tähtsust.

Kui arvestada veel, et 70-datel aastatel olid nii suured leerilaste lennud, tulemuseks et kirik, oma 500 istekoha, võimalusega anda ka kolmesajale lisaks alumises saalis häälekõvendajate läbi teenistust jälgida ei suutnud kõiki ära mahutada. Nii toimus leerilaste õnnistamine Toronto suurimas anglikaani pühamus, Bloori tänaval St. Paul’is. Peetri kogudus on aastate jooksul vastu võtnud tuhandeid leerilapsi.

Lühike ülevaade, milles oluline on eriti tõdemus, et koguduse rajamisel pandi Ene Runge sõnul koguteoses Eestlased Kanadas (1975) „eriline rõhk lastele ja noorsootööle”. (Ene Runge puhkab Peetri kiriku kolumbaariumis, nagu mitmedki asutajaliikmed.) Ka esimesed skaut/gaidüksused asutati koguduse patronaaži all juba 1949.a. kevadel, paljud mäletavad laupäeva hommikust noorte vilkat tegevust kiriku keldri korrusel. Koguduse õpetajad olid lipkondade vaimulikud. Tähtis on meelde ka tuletada, et enne Eesti Maja ostmist 1960.a. aprillis oli kirik üheks mitmest kohast, kus täienduskoolis õpetati emakeelt. Oldi ühine pere. Meie elus siin asendamatu.

Demograafiline realiteet on paratamatu. Kuid nagu Peterburi Jaani sai pärast pikka kommunismi ajastut taas avada uksed oma kogudusele ei oleks ju kahelda, et saaks Peetri kirikust, mitte ainult koguduse toetusel vaid meie kogukonna eestvedamisel taas vajalik kultuurikoda, mis tagaks siinset eestluse säilimist.

Matteuse evangeeliumist 16.18 on kuulus Kristuse lause: „Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse”. Toronto Peetri kiriku kogudus on olnud kaljuks siin linnas nii usus kui kultuuris. Kaitskem seda pühakoda.

TÕNU NAELAPEA

Eestlased Kanadas

TRENDING