20. oktoober 2018,
Jaanus Piirsalu
FOTO: Postimees.ee
Abhaasias Salme ja Sulevi külades on peaaegu igaühel rääkida oma lugu probleemidest Eesti kodakondsuse või elamisloaga. Paljud on arusaamatuses: miks Eesti ametnikud isegi ei katsu nende olukorda mõista?
https://arvamus.postimees.ee/6...
Esmaspäevases (15.10) Postimehes küsis sellesama Sulevi küla elanik Alli Rutto avalikus kirjas Politsei- ja piirivalveametile (PPA): «Mis riik see on, kes oma kodanike abistamise ja kaitsmise asemel ähvardab neid kodakondsuse äravõtmisega?» PPA ametnik teatas septembris Alli sünnijärgse Eesti kodakondsuse äravõtmisest absurdse põhjendusega, et menetluspraktika on muutunud.
Absurdne on see sellepärast, et ametnikud oma suva järgi otsustavad, ajalugu tundmata, kes on väärt sünnijärgset kodakondsust, kes mitte.
Üks lahendus võiks olla eraldi seadus, mis kinnitaks selge sõnaga Abhaasiast 1920.–1922. aastani opteerunud eestlaste järglaste sünnijärgset kodakondsust.
Probleemi sisu on lühidalt selles, kas Abhaasia eestlased täitsid 1920. aastal Eesti ja Venemaa vahelise Tartu rahulepingu tingimused optsiooni korras Eesti kodakondsuse saamiseks. Eesti ametnikud panevad Abhaasia eestlased ühte patta tollase Nõukogude Venemaa territooriumil elanud eestlastega, mis on viga, sest Abhaasia eestlased ei elanud sel hetkel Nõukogude Venemaal, vaid alal, mida Eesti Vabariik pidas Gruusia Demokraatliku Vabariigi territooriumiks.
Alli Rutto juhtumit ei tohiks lahendada üksikjuhtumina, nagu tehti aasta tagasi Salme küla eesti keele õpetaja Ilma Krenstremi kodakondsuslooga, kuna see puudutab paljusid inimesi (Teisest küljest on Alli Rutto jaoks lahenduse leidmisega kiire, sest tema Eesti pass kaotab kehtivuse juba 22. novembril.)
Üks toimiv lahendus võiks olla eraldi seaduseelnõu, mis kinnitaks selge sõnaga Abhaasiast 1920.–1922. aastani opteerunud eestlaste järglaste sünnijärgset kodakondsust. See päästaks Abhaasia eestlased ametnike suvast ning seaks nende suhtes jalule ajaloolise õigluse.
Praegu on riigikogu menetluses Reformierakonna eelnõu kodakondsuse seaduse muutmise kohta, mis käsitleb ka Abhaasia eestlaste küsimust, kuid kuna sama eelnõu lubaks ka topeltkodakondsust, ei taha osa erakondi seda toetada.
Eraldi seaduseelnõu Abhaasia eestlaste probleemi lahendamiseks leiaks lihtsamini laialdase toetuse, sest raske on uskuda, et keegi sooviks avalikult olla vastu Abhaasia-Gruusia sõja ja sellele järgnenud blokaadi tõttu niigi väga palju kannatanud Abhaasia eestlaste elu veidigi lihtsustavale abile.
Optante oli Abhaasia eestlaste seas omal ajal umbes tuhat inimest. Enamik nende järglasi on juba tulnud eri aegadel pärast sõda Eestisse ja elavad praegu siin tavaliste eestlastena, kes on üldjuhul saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Abhaasias elab minu hinnangul veel alla 300 eestlase. Nende aitamine ei tähendaks massilist uute kodanike lisandumist, nagu mõni poliitik ehk kardab.