Jaanus Piirsalu
Foto: Meisi Volt
Eestis tekitab alati palju emotsioone, kui Venemaa parlamendiliikmed algatavad Teise maailmasõja aega puudutavaid eelnõusid stiilis „käed eemale Punaarmeest“ või kriminaliseerivad natsismi õigustamise ja propaganda levitamise. Oma emotsionaalsuses ei panda enamasti tähele, et soovitud tulemusteni jõuavad taolised üritused tegelikult harva. Veel harvem märgatakse aga neid ajalugu puudutavaid algatusi, mis peaksid meile tegelikult meeldima ja heakskiitu pälvima.
Kuigi venelased kannatasid Nõukogude Liidus türann Stalini repressioonide käes ise kõige rohkem, on Venemaal vaid üksikuid sellele teemale pühendatud muuseume. Näiteks Gulagi laagritele, kus hukkus kümneid miljoneid inimesi, on Moskvas pühendatud kõigest üks väike muuseum. Kaugematest Venemaa paikadest, reeglina sealt, kus laagrid asusid, selliseid muuseume ikka leiab, aga tihti on nende algatajateks olnud eraisikud, mitte riik.
Täna on Venemaal lootus, et lõpuks saab riikliku staatuse nn destaliniseerimise programm. Juba paar aastat ette valmistatud programm on küll loobunud esialgsetest ja Venemaa kontekstis üsna radikaalsetest ettepanekutest nagu kohtuprotsess kommunismi või konkreetselt Stalini aja kuritegude üle, aga sisaldab sellest hoolimata Vene ühiskonna jaoks palju olulist. Arhiivide laialdasema avamise ja riiklike muuseumide rajamise kõrval kavatsetakse eelkõige noortele tutvustada Stalini-ajastu kuritegusid, et neile ei jääks muljet Stalinist kui „efektiivsest mänedžerist“ nagu viimasel aastakümnel on üha jõulisemalt hakatud teda esitlema.
Selline lähenemine on minu meelest õige, sest kui kasvõi need viimati mainitud kolm tegevust ellu viiakse, siis see oleks juba tähelepanuväärne viimasel 10 aastal levima hakanud riikliku suhtumise muutumine. Sellise riikliku programmi käima lükkamine iseenesest annab juba olulise, kuigi hilinenud, riikliku hinnangu Stalini repressioonidele.
Ametlikult on programmi nimi „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestuse jäädvustamisest ja rahvuslikust leppimisest“. Selle algatas eelmine Venemaa president Dmitri Medvedev 2011. aastal. Juuni lõpus kirjutas ajaleht Nezavissimaja Gazeta, et peagi saab see programm peale pikka jokutamist (Kreml kaalus nii kaua, kas on ikka mõtet?) lõpuks föderaalse sihtprogrammi staatuse ja riikliku finantseerimise.
Kui nii, siis on tegemist väga hea uudisega, sest selle pidi heaks kiitma aasta tagasi presidendiametisse naasnud Venemaa rahvuslik liider Vladimir Putin. See on kõva sõna, sest arvestage Putini tausta - ta on ju ise pärit organisatsioonist, mis oli otseselt seotud NSV Liidu kodanike represseerimisega ning selle seltskonna liikmed nimetavad ennast tänini uhkelt tšekistideks. Nimetus „tšekistid“ on aga pärit Lenini ja Stalini veriste repressioonide ajast.
Destaliniseerimine või valgustuslik töö?
Venemaal mõjuka välis- ja kaitsepoliitika nõukogu endine juht ja praegune auesimees Sergei Karaganov väitis ajalehele, et ta on kindel programmi elluviimises. Mõjukas Karaganov on projektiga seotud juba mitu aastat, olles üks destaliniseerimise programmi algatajaid. (Karaganov ise on avalikult öelnud, et talle ei meeldi väljend „destaliniseerimine“, sest probleem on laiem. Vene ajakirjandus kasutab aga lühiduse mõttes just sellist väljendit.)
Karaganov peab oluliseks alustada sellest, et teha Vene ühiskonnas laialdaselt nö valgustuslikku tööd Stalini ja ka laiemalt kommunismi kuritegude näitamisel, näiteks suurte riiklike muuseumide avamisega. Väidetavalt peaks suur kommunismi kuritegude muuseum avatama Moskvas lähema paari aasta jooksul.
Karaganov ei välistanud, et tulevikus võib Venemaal korraldada näitliku kohtuprotsessi kommunismi „saavutuste“ üle, aga esialgu polevat veel aeg küps. „Ühiskond on haige, aga on väga keeruline teda terveks ravida nii, et hakkad sisikonda välja rebima,“ ütles ta. „Selleks on vaja ettevalmistusi.“ Enne veel oleks vaja laialdast ühiskondlikku teadvustamist, mida kohutavat kommunismi ehitamise sildi all toime pandi.
Venemaa suurima sõltumatu uuringufirma Levada-keskuse direktor Lev Gudkovi sõnul näitavad küsitlused, et üldiselt pooldab Venemaa ühiskond destaliniseerimise programmi. Eelkõige toetavad venemaalased arhiivide avamist, massirepressioonide ohvrite rehabiliteerimist (suur osa ohvritest on juba muidugi rehabiliteeritud) ja veel elusolevate ohvrite abistamist. Selliseid tegevusi toetab 70 protsenti küsitletutest.
Veidi üle poole venemaalastest pooldab kohanimedest Nõukogude aja tegelaste nimede kaotamist. See oleks tõesti huvitav protsess, sest Venemaal on oi kui palju alles isegi Džerzinski-nimelisi tänavaid. Isegi Moskva metroos on jaamu, mis kannavad üsna veriste tegude poolest tuntud kommunist-revolutsionääride nimesid. Kuidagi ei saa neist lahti. Levinud põhjendus on, et rahvas on nende nimedega juba harjunud.
Kohtuprotsessi kommunismi üle aga üldiselt ei toetata. Gudkovi hinnangul on see seotud sellega, et inimesed ei saa päris hästi aru, mis või kes oleks sellises kohtulikus arutelus süüdistatav või süüdistatavad.
Seda tuleb nüüd huviga jälgida, mis saab destaliniseerimise riiklikust programmist, kas kerkib vähemalt mõnigi suurem muuseum, kas hakatakse laialdaselt avama mälestusmärke tapetutele? Või mõtleb Kreml ikkagi ümber? Kremlile oleks juba maine pärast välismaal selline programm kasulik.
Aga sama kasulik on Venemaal ju ka oma kodanikele veelkord üle rõhutada, et Venemaa ei ole Lenini ega Stalini maa, vaid uhkust tuleb tunda Puškini, Gogoli, Koroljovi, Sahharovi ja kasvõi kindral Suvorovi või kindral Žukovi üle.
