Kõik, kes suvel Viljandimaale satuvad, peaksid kindlasti käima ka Olustveres, mille suurepäraselt taastatud mõisakompleks pakub uudistajale palju põnevat ja kaunist. Lisaks uhkele lossile ootavad külalisi mõisa abihoonetesse rajatud sepikoda, käsitöökoda, lina- ja lapikoda, keraamika- ja klaasikoda, leivakoda ning tallihoone, kus on väljas püsinäitused.
Praegu on käimas pargi renoveerimistööd, need aga ei takista jalutamist ja suurejoonelise maastiku ilust osasaamist. Seal kasvab puid, mis on üle kahesaja aasta vanad.
Imeline näitus
Eelkõige tahaks aga rääkida ühest imelisest väljapanekust, mis on Olustvere klaasikojas üleval augusti lõpuni. See on Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakonna juhataja professor Mare Saare näitus „Lennates ära“ — väga jaapanlik ja väga isiklik, õrn ja intensiivne ühtaegu.
Kunstnik ütleb, et ta ei näe ka päris lõpus pimedust, vaid tahab öelda, et kõik on loogiline ja loomulik. Just Jaapanis kogetud looduse ajatu ringkäigu tajumine on talle toonud meeleseisundi, mida võiks kirjeldada kui rahulolu ja leppimist.
„Seda kõike ei pruugi aga üldse nii sügavalt ja filosoofiliselt võtta. Ära lendamas oleme sageli. Minulgi on praegu juba kolm lennukipiletit taskus, nii et selleski mõttes oleme kogu aeg lennul.“
Kiirustades ei näe
Hukkasaanud pisike valge liblikas suletud šinto pühamu kivist trepil, kus kunstnik istus ja bussi ootas, sai tema jaoks hetkega sümboliks, alguseks ja lõpuks, millest sünnib uus algus. Ta tegi seal vaid ühe foto.
„See on minu kõikide liblikate algpilt. Tegin selle ümber terve näituse,“ ütleb Mare Saare.
Ta on klaasile sulatanud Jaapani looduse motiivid, mida jaapanlased on pidanud ehedamaks kui omaenda loodud kujutusi. „Hakkasin mõtlema, miks ma ei suuda Eestist niisugust asja kokku panna, aga jaapanlased seletasid selle ära: kodus läheme paljudest ilusatest asjadest ja paikadest mööda neid märkamata, sest meil on kiire. Eile jalutasin rahulikult Suure-Jaani järve ääres ja mõtlesin, et siit saaksin ju ka näituse,“ räägib kunstnik.
„Mälestuste kustutamine“ on van Eycki stiilis kaksikautoportree, mille keskele on graveeritud ja hiljem sealt kustutatud ema pilt, kellega kunstnik väga sarnaneb.
Jaapanis valminud ja sealselt näituselt üle jäänud detailid töödel „Vaadates aeda“, tükike ema pulmakleidi kangast 1954. aastast.
Mälestused, haprus, ajutisus.
Rohkem polegi vaja öelda
Viimasel ajal on Mare Saare oma töödes palju kasutanud fotosid. Ta trükib tahmaprinterist foto välja, töötleb seda ja sulatab klaasile. Seda pärast üle maalides on võimalik saada erinevate värvinüanssidega täiendatud vanaaegne seepiavärvi tulemus.
Alguses olid Mare Saare kõigil näitusetöödel nimed ja sildidki valmis. Siis aga leidis ta ühe vana Jaapani meistri haiku ja mõistis, et rohkem pole vaja midagi öelda. Matsuo Bashõ on XVII sajandil kirjutanud:
Meie maailm
on liblikate peatuspaik
kord on nii kord naa
(Rein Raua tõlge)
Üha enam fotografeerimisse armunud klaasikunstnik on näitusele välja pannud ka oma fotoraamatu, mida on võimalik internetist tellida.
Osa praeguse näituse töödest läheb edasi näitustele Riiga ja Grazi.
