Pealkirja ainulaadne kombinatsioon sai 20. märtsil tõesti tõeks! Sel kuupäeval juhatas Neeme Järvi Tallinnas Estonia kontsertsaalis Jaapani Filharmoonia Orkestrit, mis pühitseb Euroopa turneega oma 45. aastapäeva.
Kontserdi kavas olid Sibeliuse 2. sümfoonia, Arvo Pärdi „Cantus” ja „Fratres” ning Max Bruch’i 1. viiulikontsert, solistiks tunnustatud jaapani viiuldaja Akiko Suwanai. Eesti ja Jaapani hümniga alustatud kontsert sai erakordse menu osaliseks. Anti isegi kaks lisapala, üks jaapani muusikast (osa orkestrist oli riietatud erepunastesse ja sinistesse kimonodesse), teine E. Elgari „Salute d’Amour”.
Lõpus tõusis publik spontaanselt püsti, andes marulise aplausi. Eesti muusikaarvustajad olid üksmeelselt kiitvad. Siinkohal paar iseloomustavat tsitaati: “… uskumatu oli see, et tuntud headuses maestro uue tasandiga üllatas. Midagi teravat ja karmi… filosoofilist sügavust (on lisandunud) Järvi vormihaardesse… Järvi sügavus, kontsentreeritus ja rahu panid hinge kinni pidades jälgima „Fratrese” kloostrikäikude kõla ja „Cantuse” üksteise alt väljakasvavaid helikihte...” (Heli Vaus-Tamm)
“…Järvi on skulptori meetodiga muusik — austab detaili ja materjali ning näeb vaimusilmas tervikut… (Orkestri) kõlapilt on eriliselt klaar, orkestrit näib suunavat mingi täiesti ilmeksimatu ühistunne. Kaks asja jaapani kultuuris annavad orkestrimuusikale mitu punkti ette: üks on hierarhiaühiskonna traditsiooniline kollektiivsus, teine on üldine austus detaili vastu...” (Evi Arujärv).
Operatsioonist täielikult paranenud Neeme Järvi on uuesti sukeldunud töösse. Nõudlikud proovid ja kontserdid ning pikad lennureisid moodustavad üsna tapva rutiini. Järvi humoorikas vastus on aga, et “kui ma peaksin orkestrijuhatamise järele jätma, siis suren ma nagunii”. Tõesti — innustunud tööinimesele on järsk pidurite panek vahel tõesti lõppenud kurvalt. Nii soovime maestrole jätkuvat energiat ja vastupidavust. Jaanuar ja veebruar möödusid Järvil pingerikka töö tähe all. Detroidi sümfooniaorkester (DSO) on ette võtnud Gustav Mahleri (1860-1911) sümfooniate esitamise seeria. Sellest on nad mänginud juba 1., 2., 5., 7. ja 9. sümfooniat. Viimase kontserdi kohta (7. sümfoonia) kirjutas Detroidi muusikaarvustaja: “…roaring ovation at Orchestra Hall attested to the magnetism of the Seventh in the right hands.” Mais kantakse ette Mahleri monumentaalne “Das Lied der Erde”.
Samal kuul esines Järvi Göteborgi sümfooniaorkestriga Rootsis, kus samuti teenis kiitva arvustuse. Kahel õhtul esitatud kavadest sisaldas üks Tshaikovski 1. sümfoonia ja Shostakovitshi tshellokontserdi, teine Karol Szymanowski 2. viiulikontserdi (solist L. Kavakos), Tshaikovski „Capriccio Italien” ja süidi balletist „Uinuv kaunitar”.
Veebruaris juhatas Järvi Philadelphia Orkestrit. Peamise teosena oli kavas vene helilooja Reinhold Glieri (1875-1956) 3. sümfoonia „Ilja Muromets“. “Philadelphia Inquirer” muusikaarvustaja Peter Dobrin andis ettekandele hiilgava arvustuse.
DSO-ga esitas Järvi Detroidis vene muusikast koosneva kava, kus keskseks teoseks oli D. Shostakovitshi 1-osaline, bass-baritonile ja orkestrile kirjutatud „Süit Michelangelo Buonarroti värssidest”. Maalikunstnik ja kujur Michelangelo kirjutas pikema värssvormis mõtiskluse spirituaalsetel teemadel. Sellele lõi Shostakovitsh 1974. a., aasta enne oma surma vastava muusika. Kuna helilooja aimas ilmselt ette oma surma, on teosel ahastav, eluväsimust väljendav toon. Vokaalosa laulis tuntud vene bariton Sergei Leiferkus. Teisena kõlas Igor Stravinski hoogne „Petrushka”. Mõlema Detroidi ajalehe arvustused olid väga kiitvad. Detroit Fee Press’i Mark Strykeri sõnul “Järvi and the DSO have reached a new artistic peak.”
Jaapani orkester, Neeme Järvi, Arvo Pärt ja Tallinn
Kultuur
TRENDING
