John Gilbert „Jack“ Layton (18.07.1950 –22.08 2011) oli NDP juht aastatel 2003-2011. Tema poliitilise karjääri kulminatsiooniks, kuid ka luigelauluks kujunes aasta 2011, mil NDP saavutas 2. mail toimunud parlamendivalimistel üllatava valimistulemuse ning ametliku opositsiooni staatuse. NDP saadikute arv suurenes parlamendis 13-lt 103-le. See teostus peamiselt tänu Laytoni kui juhi võimekusele ja kogemustele; aga ka tema isiklikule sarmile, väärikusele ja suurepärasele suhtlemisoskusele. Layton oskas võita isegi nende poolehoidu, kes NDP sotsialistlikke põhimõtteid ei jaga. Kolumnist Chantal Héberti sõnul rikastas Layton Vahtralehemaa poliitikat erilise inimliku dimensiooniga, mis mõjus värskendavalt poliitikute vastastikuse süüdistamise, rivaalitsemise ja omavahelise nääklemise taustal. Võib-olla just selletõttu andestati talle ka suuremeelselt poliitilisi möödalaskmisi ja vigu.
Layton võitles sotsiaalse õigluse eest; teda on nimetatud vaeste ja jõuetute eesträäkijaks. Kuid ta tundis end hästi ja vabalt ka eliidi hulgas. Laytoni surm puudutas paljusid, torontolased maalisid kriidiga oma leinamõtteid Toronto südalinnas Nathan Phillips’i väljakule ja seda ümbritsevatele seintele.
Oma surmaeelses pöördumises pealkirjaga Letter to Canadians kirjutas Layton: „Armastus on parem kui viha, lootus parem kui hirm, optimism on parem kui meeleheide. Olgem siis armastavad, lootusrikkad ja optimistlikud. Ja me muudame maailma.“ Ilus ja positiivne elu kreedo.
Kolumnist Murray Mandryk soovitab 24. aug. internetiportaalis Leader Post ilmunud arvamusloos keskenduda sellele, mida üks või teine poliitik on saavutanud ja millist inspiratsiooni võiksime leida tema elust. Ehkki kanadalased pole eriti emotsionaalsed ega sentimentaalsed, imetlevad nad siiski julgust, eneseohverdust ja muid taolisi väärtusi. Mandryk’i sõnul väärib Jack Layton kanadalaste tunnustust just nende omaduste tõttu.