Nikolai Baturin: „Karusüda“. Romaan, kirjastus Elemetar 2001, 436 lk.

„Ma olen sündinud mujal, mitte väga ammu, kuid alles täismehena sattusin ma siia.“ Nii alustab Nikolai Baturin oma eepost „Karusüda“. Ta sattus Krasnojarski põlislaande 1967 lepingualuse kütina. See oli tema kaugete hõimlaste soome-ugrilaste asupaik, kust nad kunagi aegade hakul olid kalur-küttidena läbi rännanud. Ta ise on sündinud Eestis Viljandimaal 1937.a.

Luuletaja ilmus avalikkuse ette 1967 luulekoguga „Maa-alused järved“ kassetis „Noored autorid“. Teine luulekogu „Väljadelt ja väljakutelt“ (1972) andis talle Mulgimaa murdeluuletaja maine. Kokku on ta avaldanud 8 luulekogu, 6 proosateost ja mõned näidendid. Tema laulumäng „Kuldrannake“ sai Ugala teatri näidendivõistlusel eripreemia ja see kujutab Ado Reinvaldi ja tema Ilissa talu menukas muusikalavastuses. Eepos „Karusüda“ on kahtlemata tema senise loomingu kõrgpunkt.

Teose süzhee kulgeb tavalise minajutustuse raames ja algab nii: „... mina, Niika Nganassaan, õppisin tähthaaval aduma taevast ja orghaaval maad.“ See Nganassaan tähendab siin inimest ja autori puhul ka tema teist mina või alter egot, mis kõikjal ja alati temaga kaasas käib. Ta on oma kohaliku Oiumehe Tungalpähkli targast hoiatusest kinni hoidnud: „...kui sina kütt looma lolliste tapad, Jahivaim Kirvar sind musta kaarna saagiks jäta.“ Need on esivanemate sõnad kõikidele küttidele ja nendest tuleb ilmtingimata kinni pidada.

Sinna Siberi põlislaande huntide ja karude sekka läks autor niisiis vabatahtlikult lepingualuse kütina. Seal olid piiramatud võimalused üksinda olles otsida tasakaalu inimese ja looduse vahel ja samuti endas. Kaaslasteks olid tal pool tosinat koeravolaskit, kes sikutasid kelku ja paar sooblikoera, selle kõige väärtuslikuma karusnaha küttimiseks. Jahionnides oli küllaldaselt püüniseid ja lõkse, mille hulka kuulus loomulikult ka püss. Seda riistapuud nimetab autor naljatoonis „paugits“.

Päris inimtühjad need põlislaaned siiski ei olnud, sest seal liikusid ringi perekonna suurused nomaadigrupid, kes peamiselt asusid kõrvealadel. Loomulikult oli kusagil olemas oma rajoonikeskus, kus asus postkontor, telegraaf, pood ja velsker ning muud vajalikud ametimehed. Nende hulgas tekib talle pikapeale sõpru nagu Lätist pärinev kütt Siimon ja venelasest velsker Venjamin.

Ühel päeval märkab kütt oma jahialal võõra inimese jälgi ja sisenedes oma jahionni näeb, et söögilaud ja voodinari on ära lõhutud ja ahju virutatud. Samuti kuuleb ta tasast mandoliinimängu ja viimaks õngitseb põdranahkade ja tekiräbalate alt mehe, „...kes liiga elus, et surra“. Kütt opereeib oma pussiga selli külmunud varbad ja annab talle süüa. Mõned päevad hiljem, kui tal on rajoonikeskusesse asja, loeb ta kuulutustulbalt, et mees on tagaotsitav retsidivist. Ometigi oli see sell hingelt poeet, kes soovis trilleriks kalasoomust, et mängida Sergei Jessenini moodi — „...nii lihtne sündida on siia ilma / kuid veelgi lihtsam lahkuda on siit“.

Midagi samalaadset juhtub ka hiljem, kui ta leiab oma püünistest noore naise, keda käesoleval juhul võiks nimetada „Siberi madonnaks“ ja kelle jalad ta terveks ravib. See madonna, kes kas ei taha rääkida või on lihtsalt kurttumm, jääb kütile kaaslaseks tükiks ajaks. Nii möödub umbes aasta ja ta saab kütiga lapse. Madonna õpib selgeks mõned lihtsamad toimetused jahionni ümbruses, kuid küti küsimuste peale teeb ähmaselt ainult „amm-õõ-ää“. Kuid samas rabab teda uuesti nomaadikihk — rännata, ja ühel heal päeval pühib ta minema. Palju hiljem saab kütt teada, et see olevat tavaline kõrverahvaste juures, et järeltulijad jäetakse vanavanemate kasvatada. Nii haihtub raamatust see ajutine romansihõng.

Romaani lõpus toimub põnev karujaht, kui ühel suvel karude innaajal satub kütt karupulma ja selle pealtvaatajana tapab isakarud, kes omavahel võideldes on unustanud jahimehe. Valge lauguga emakaru peab võidumeheks kütti ja hakkab viimast jälitama. Samas paigas töötavad geoloogid kurdavad, et karu pärast ei julge nad enam tööle minna. Kütile tehakse korraldus, et koletis tuleb maha lasta. Kütil on aga meeles antud lubadus, et seda valgelauku ta mingil juhul ei tohi tappa, aga häda ei anna häbeneda: lõpuks tuleb karu talle nii lähedale, et muud enam teha ei olegi kui paugitsa triklile vajutada. Lõpuks ei jää tal muud üle kui karu lahata, kuni ta kätte jääb karu süda, mis imelikul kombel kuidagi enam jahtuda ei taha. Nii peab ta tahes-tahtmata küsima endalt karupeiede ajal: „Kas olen ma nüüd puhtaks inimeseks saanud ja võitnud usalduse iseennast juhtida või vastupidi?“ Ühesõnaga on kütt sunnitud oma südametunnistusele vastust andma.

Nii on Niika või Nikolai Baturin kirjutanud oma oma lugejale meeldejääva teose tänapäeva kalur-küti elust Siberi taigas. Osav jutuoskus, põimituna vanasõnade, rahvakeelsete kõnekäändude, neologismide ja julgete tuletiste näol — nii on ta kirjutanud keelelise meistriteose eesti kirjandusse. Need kõik on autori omad elukogemused, mida ta on jäädvustanud tulevastele põlvedele. Romaani lugedes tulid meelde vanad islandi saagad, mis väldivad ilustavaid epiteete nimisõnade ees. Kõik toimub ajatult ja kosmiliselt.

Märkmed: