Jakko Väli
www.DELFI.eeSee pisike maatükk siin Euroopa äärealal on näinud väga erinevaid aegu. Eestimaad on kasutatud sillapeana suurriikide huvide teostamisel ja nii kauba- kui sõjateena Ida-Lääne ja Lääne-Ida suunal.
Sooblinahad ja mesilasvaha on sajandite jooksul asendunud musta kulla ja masinatega.
Paldiskis on allveelaevade asemel Scoutspataljon ja Peeter Suure rajatud kaunist pargikompleksist kostab vanemahüvitise toel jõudsalt kosuvate tittede lällamine.
Sadamast tulevad soomlased ületavad süstlaid ja prostituute täis tühermaa ning jõuavad keskaegsete müüride petliku idülli varju. Petlik on ka tänavatel valitsev rahu ja näiline heaolu. Sest tegelikkuses valitseb inimeste seas närvilisus ja teadmatus homse päeva ees. Palgad ei tõuse, töökohti juurde ei tule, monopolid möllavad nii kuis jaksavad ja riik tundub toimivat vaid riigiaparaadi ning võimuloleva juhtpartei heaolu nimel. Äsja avaldatud koalitsioonileping on sisutühi ja tuleviku osas mittemidagiütlev. Midagi justkui lubatakse, aga sedagi vahetult enne järgmisi valimisi. Arvatavasti on see kõigi aegade kõige viletsam koalitsioonileping.
Stagnatsioon?
Mitte keegi riigis sisulist ainuvõimu nautiva erakonna liikmetest ei räägi meile ausalt, millised üldse on Eesti võimalused august väljaronimiseks? Peale demagoogia ja primitiivsete hüüdlausete ei tule Reformierakonnast mingit mõistlikku juttu. Sellest on tuliselt kahju, sest nii võib ka rahvas pikapeale aru saada, et legend Reformierakonna suutlikkusest majanduse vallas on lihtsalt bluff. Tegelikkuses valitseb olukord, kus välismaised korporatsioonid on Eestist maksuvabalt välja viinud kümneid miljardeid kroone ja maksnud maksud oma emamaal (rootslased tänavad oma kolooniat!), kuid alates 2006 aastast ei ole Eestisse märkimisväärseid otseinvesteeringuid tehtud.
Kui arukad riigid koostasid kriisi ajal riiklikke abipakette ettevõtluse ja tööhõive toetamiseks, siis Ansipi valitsus seda ei teinud.
Vastupidi - Ansip õhutas tarbimist veel kriisi eelõhtul. Käitumine, mis on võrreldav põlevasse majja hapniku pumpamisega. Keemikute värk!
Eesti sõltub täna enamjaolt Euroopa Liidu struktuurifondide rahadest, sest muud kapitali riiki ei tule. Mis edasi? See kaev muutub ühel hetkel kuivaks nagu Nõiakaev Pentuse ametiajal.
Võrreldes riikidega, kellega me kapitali pärast konkureerime, on Eesti maine väga madal. Ja Eesti riik on haledalt passiivne välisinvesteeringute riiki meelitamisel. Leedu on meist palju-palju edukam ja mida kiiremini kosub Läti, seda nirumaks jäävad meie võimalused.
Oma naba imetledes ei saa me aru, et meie naaberriigid arenevad, kuid meie seisame paigal. Seega on riigil vähe aega ja palju teha. Kuid paraku ei tee see riik mitte kui midagi. Eriti hiilgav oleks olukord kui riik võtaks laenu selleks, et tagada Kreeka ja Portugali pensionäride siestad nende endises kvaliteedis. Samal ajal kui Eestis on u 30 000 last, kelle jaoks tühi kõht on karm reaalsus.
Laenu oma reaalsete probleemide lahendamiseks ei kõlba võtta ja investeeringuid riiki meelitada ei oska – aga võõraste penskarite poputamiseks on Ansip ja Ligi valmis ka laenuintresse maksma?! Eks vanasti olid ka ju kupjad ikka matsirahva hulgast valitud, sest need oskasid teisi matse osavalt liistule tõmmata...
Lipitsemine pensionäride kui järjest kasvava hääletusjõu suunal oli näha juba Ansipi valimisreklaamides, kus endine karjäärikommunist esines kui „Teie (Loe: pensionäride) peaminister“. Mis pole lubatud Savisaarele, see on lubatud Ansipile! Valimised tervikuna näitasid, et osava demagoogia tulemusena anastas Andrus Edgari elektoraadi. Eestlane tahab ju ikka olla võitjate poolel. Rumalad pensionärid on kerge saak kõigile, kes viitsib neile tähelepanu pöörata.
Halenaljakas oli asjaolu, et truualamlikud ajakirjanikud keerasid enne valimisi vindi pisut üle kahes episoodis. Langeti kollektiivsesse transsi teemal „Reformierakond saab parlamendis enamuse“. See sundis Michalit pidurit tõmbama. Ja teine episood seisnes mediteerimises : „IRL teeb teise tulemuse ja möödub Keskerakonnast“. See oli vahetult valimiste eelõhtul. Need kaks episoodi räägivad selget keelt sellest kui „sõltumatu“ on meie ajakirjandus. Jahtides Edgarit hilisõhtul ja varahommikul ei pööra meedia mingit tähelepanu Ansipi ja Ligi pisikestele või megasuurtele valedele! Kõik, mis pole lubatud Keskerakonnale, on lubatud Reformierakonnale. See ongi reaalne seis tänases „demokraatlikus“ Eestis.
Riigil on kolm põhifunktsiooni. Rääkides vaid ühest -stabiliseerimisfunktsioonist – siis selle raames peab riik astuma samme stabiilse majanduskeskkonna, madala inflatsiooni ja kõrge tööhõive saavutamiseks.
Eesti ühiskonda on arendatud Ameerika mudeli järgi ja meie poliitikute pingutused on tekitanud Läänemere kaldale omapärase, euroopalike tunnustega Ladina-Ameerika riigi. Alles hiljuti tunnistas pseudopoliitik Ene Ergma, et Eestis puudub keskklass. On 5% rikkaid ja 95% vaeseid. Tingliku keskklassi heaolu tagab avalik sektor. Erasektori peamine faktor on odav tööjõud.
Inflatsioon on eurotsooni kõrgeim. Inflatsiooni õhutab riik kõrgete aktsiiside ja käibemaksuga.
Töötus on katastroofiline. Pikaajaliste töötute osakaal ametlikult registreeritud töötutest on kusagil 70% juures? Noorte hulgas hakkab töötuse osakaal jõudma juba 50%-ni.
Koalitsioonileping ei anna meile tööhõive osas mingit lahendust. Riigi ainuvalitseja Reformierakond on põletavate probleemide suhtes vait nagu kult rukkis.
Oskab keegi öelda kuidas sobivad kokku riigi jätkusuutlikkus ja kriisiperioodil pensionäride toetamine? See on ju mõistusevastane? Ega ei sobigi, kuid võimu säilitamisega iga hinna eest sobib populism vägagi hästi. Savisaar muidugi ei tohiks seda endale lubada, aga Andrus ju ikka võib!
Koalitsioonileping näeb ette maksumaksja raha eest uute kõrgharitud töötute koolitamist. Sest osava lobistamise tulemusena saab suurendada ärijuhtide, haldusjuhtide ja juristide tellimusi.
Tegelik probleem hariduses on kutseõpe. Kutseõppe osakaal hariduskuludest on langenud kusagile 5% kanti. Samal ajal prevaleerib töökuulutustes just keskeriharidusega spetsialistide puudus. Ja kui mul on materiaalne kindlus töökoha kaudu, siis olen ma huvitatud mingi aja pärast ka kõrghariduse omandamisest.
Hea näide on arstidega, kus Eesti riik koolitab sadu tudengeid, internatuurikohta ei taga ja maksumaksja raha eest väga hea hariduse omandanud noor siirdub Põhjamaadesse tööle. Alma Mater koolitab tipptasemel arste, täpselt nii nagu TTÜ koolitab tipptasemel insenere.
Samas koolitab Eesti riik teistes kõrgkoolides sadu rumalaid juristihakatisi, kes parasiteerivad aastaid riigisektoris, tekitades oma võhiklikkusega rohkem kahju kui kasu. Ja selle tulemusena ongi meie seadusandlus nagu kört-pärtli särk.
TTÜ ei peaks õpetama juriste nii nagu Tallinna Ülikool ei tohiks kunagi luua arstiteaduskonda. Jäägu ikka igaüks oma liistude juurde, vastasel juhul tekib kaos. Tänases hariduselus valitsebki sõna otseses mõttes kaos. Süüdi selles on vaid ja ainult ministeerium. Sattusin jõululaupäeval kirikusse koos haridusministriga ja nägin enda kõrval istumas läbipõlenud, närvilist meest. Arvan, et Aaviksoo saaks selles kaoses paremini hakkama.
Kuid reaalne probleem hariduses ei ole tasuta kõrgharidus, vaid tasemel kutseõpe!
Järgmiste valimisteni on neli aastat. Me oleme omadega augus. Riik oma inimesi sellest august välja ei aita. Seda näitab koalitsioonileping, kus on rohkelt demagoogiat ja ei ole lahendusi.
Mingis mõttes on meie peaminister primaat, sest peale tuubitud statistika ta ennast väljendada ei suuda. Kas sellise primitivismiga on meil üldse lootust? Juhul kui Rootsil ja Soomel ja Venemaal läheb hästi – siis vist on. Loota Toompeale – sellisel juhul lootus puudub.
