Kurta oskame me kõik. Kas vaikselt või valjult, sõltuvalt sellest, mitu pätsi meil sahvris on. Need õnnelikud, kes panid leivad ühte kappi ainulaadse leitud kallimaga, ja suudavad tõesti harva toimuvate tormide ja tuultega toime tulla, on pea alati vagusad. Aga teised, kes Kerberust ei osanud ette kujutada, elavad ikka õnneväravate taga.

Meie rahvas on visa rahvas. Isegi abielu ei murra teda. Suudame ikka järeltulijaid ilma tuua, suuremaid tülisid vältida. Kuid siis kui pesast viimane essinu linnu on kik ilmalaane laiali - kas Adamsoni Mulgimaale või mujale - läheb asi huvitavaks. Minu Kertu ei taha näiteks mind teatud kellaaegadel ei näha ega kuulda. Tavaliselt ommikust õdanguni. Ning talle mu nooruspõlve murdekeel ei meeldi miskiperast samuti. See kipub ikke vahest esile. Linnakeel talle tähtsam. Otsa, saadetakse suvel pea igal päeval kas aeda umbrohti katkuma, muru niitma, või kohvi jooma Tim Hortonsisse, päämine olulisus selles, et oleks temast eemal, kui ta oma seebikaid või muid lollusi jälgib. Ma’p tohi vahele segada, juhtides tõsist tähelepanu sellele, et lollikast sai oma nime põhjuse pärast.

Enam rooli ei julge istuda, need hullud sohvrid, kes Kabuli, New Yorgi või Moskva tänavatel esmalt rooli istusid, siis siia sattusid raha otsima ajavad vererõhu nii kõrgele, et kärvaksin paigal kui saaks - pean vastu põiklema. Vaid jonn peab elu. Kuhu ja kuidas ma liigun sealt sinna? Ühistransport ei istu, kuna higistavate islami, buddismi, muu usulastega ei soovi oma hapnikku jagada, rääkimata võimalikku istekohta valida. Kes teab missugune või kessugune seal varem istus? Mustus üksi kinnitab seda.

Jääb siis vaid ainus valik. Jala minna. Omal ajal kirjutas erakordseid vesteid Kanada eestlastele Pedestri Jaan, tema lahe aga samas täppiminev lähenemine ikka meeles. Kahjuks on meitel see veste kirjutamise komme kadumas, Karla ainsana ikka veab atra usinalt, EEs nädaliti, mina vaevuviisi. Sedagi vaid siia EWRi, mujale mind ei soovita. Karla kahjuks siia enamp jõua, ei tea miks. Maitse asi, ei vaidle vastu. Nii nagu Murigi, kelle kombed samuti mekki mööda.

Jalad on jumala antud, mäletan kuuldut nooruspõlvest. Et saaks ühest kohast teise. Ning samuti, et ei kukuks, kui tempo olemas, liikumiserütm paigas, siis lausa lust mujale minna. Ent suures linnas on jalamehel lamente palju. Trottuaarid auklikud, paigatud mitte betooni/tsemendiga vaid asfaldiga, mis mureneb. Tasapinnad puuduvad. Oleks nagu Vanas Talnas, (ilma Vana Tallinna maitsmist) kus munakividel peab ettevaatusega nagu jaanalind või toonekurg liikuma. Aga, ei, maailmalinnas, kus nali naljaks, praegu peetakse ParaOlümpia mänge, tähendab ratastoolis liikuvate, muude vigastustega toime tulevate sportlaste jõupingutusi austades.

Kuid katsu sa hing kusagil jala käia. Tõkked ees, suunatakse mujale, kik kõnniteed ohtlikud, ja kõrvus kumiseb Kertu käratus, et keri eest, vanamees. Kuid kella kuueks ole kodus, muidu suppi ei saa. Tõsiselt, kui ma poleks ikkagi natuke enese huvide eest väljas, oleks konkureerinud sportlaseks ParaOlümpiale, kuna mõni koht keres on peaaegu kasvõi halvatud. Kõrvade vahe kohta enam ei julle kosta.

Olge te nooremad ja õnnelikumad terved.

Vana, kuid mitte veel täitsa vilets,
VOLLI

Märkmed: