Karlsruhet nimetatakse õigusega Saksamaa justiitsmetropoliks — siin asuvad kõik vabariigi kõrgemad õiguskaitseorganid. Mõni aeg tagasi alustas aga Reinilinn hoogsat eeltööd saavutamaks 2010.a. Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Oma püüdluste õigustamiseks pakub Badeni pealinn üha enam erinevaid kultuuriüritusi, üheks selliseks on Tollhausis juba 20. aastat organiseeritav suvefestival ZELTIVAL
www.zeltival.de.
Siia kutsutakse rohkesti huvitavaid külalisi, nagu näiteks prantsuse shansooni
grand old lady Juliette Gréco, Senegali 70-ndatel aastatel asutatud orkester Boaobab või soome zhonglöör Ville Walo. Igale kultuurimaitsele leidub siin midagi. Sellele omanäolisele üritusele olid ka kutsutud muusikud, kes praegu rahvusvahelise müstilise dzhässiga kogu Euroopas vaimustust äratavad. 1978.a. asutas Tallinnas sündinud ja Karlsruhes üles kasvanud Kristjan Randalu koos kümme aastat temast vanema Siiri Sisaskiga grupi JÄLG. Peale kahe eestlase on grupis kolm sakslast – kontrabassi mängib lauljatari abikaasa Uwe Lange, saksofoni, klarnetit ja flööti Carsten Netz ning löökpille Bodek Janke. Rühma muusikastiil on kokteil maailma- ja rahvamuusikast, dzhässist ja popist, millel puudub rangelt kindlaksmääratud stiil.
ZELTIVALi telk oli tormi ja äikese ootusest hoolimata rahvast puupüsti täis. Programmi olid võetud Siiri Sisaski enda loodud laulud, millele Kristjan Randalu oli andnud uue ning omanäolise dzhässiliku kõla. Muidu nii range justiitslinna publik elas ettekannetesse kohe esimesest palast alates sisse. Selliste laulude nagu „Uhke üksindus“, „Gold Moment“, „Jälg“, Sisaski vana tuttav „Ma ei maga, ma ei söö“ ja „Igaühel oma pill“ esitused inspireerisid kuulajaid tänama kvintetti pika sooja aplausi ja braavo-hüüetega. Eesti popmaastiku üks kütkestavamaid tähti üllatas kontserdikülastajaid oma loomingulise talendiga, jättes isegi mõneti intrigeeriva mulje.
Kuulsin Saksamaal Sisaskit juba mitmeid aastaid tagasi, mil ta töötas koos Boris Björn Baggeriga. Uus koostööpartner Kristjan Randalu näol on aga kahtlemata teinud omapärasele lauljannale ainult head. Nagu kirjutab üks muusikakriitik, on noor pianist ära tabanud Sisaskile iseloomuliku puutumatuse, tema sisemise jõu ja ürgsuse. Muusika on intensiivse saatega, samas aga ka sügav ja aktiivne ning tekitab omapärase igavikulise voolavuse. Mitmeid rahvusvahelisi preemiaid võitnud pianist ja helilooja Kristjan Randalu, kes on tuntud oma emotsionaalse ja tehniliselt perfektse klaverimänguga, jättis küllaldaselt musitseerimisruumi ka oma mängupartneritele — nii oli võimalik lisaks laulule ja klaverile kuulda veel huvitavaid kontrabassi ja klarneti soolopartiisid.
Kuid mitte ainult koostööpartneri vahetus ei ole andnud lauljannale uut positiivset ilmet, vaid muusikust õhkuva lembe tasakaalu põhjustajaks on kindlasti noor abielu saksa muusiku Uwe Langega. Oma kohtumise eest võlgnevad nad tänu Randalu juniorile. Till Brönner kirjutab: „Kristjan Randalu ei ole dzhässmuusik. Ei, ta on palju enamat. Ta kuulub intelligentsete muusikaindiviidide generatsiooni, kes on enda jaoks vabastanud tee dzhässipreestrite survest.“
Love story sai alguse Saksamaal, mil Siiri plaadistas koos Kristjaniga CD-d „Jälg“. Lauljatar ise kirjeldab esimest kohtumist nii: „Hakkasin laulma, Uwe kontrabassi mängima, ja me toetasime teineteist. See oli puhas improviseerimine ja me tegime koos tugeva ja kõrge lennu. Siis ma tõesti kaotasin oma südame.“ Siiri Sisaskil on esimesest suhtest poeg Jost (14), saksa muusikul aga peret polnud, nii kolis Uwe Lange Eestisse. Koos osteti Tallinnast 70 km kaugusele maale maja. Laval õnnest ja enesekindlusest särav Siiri Sisask on öelnud, et oli ammugi oodanud-igatsenud terviklikku perekonda. „Ma usun, et igale inimesele tulevad just need probleemid, mida tal vaja on, et ta õpiks edasi minema ja tulevikus neid probleeme vältima. Olen alati olnud tugev inimene ja teistmoodi mind kasvatada või õpetada ei olnudki teatud perioodil võimalik kui raskete meetoditega,“ toonitab helilooja Urmas Sisaski õde. Ta hindab uues elukaaslases seda, et saab rääkida temaga kõigest, seinte värvitooni valikust kuni pikkade aruteludeni filosoofilistel teemadel. „Karjääritegemine on nagu püramiidi otsa ronimine,“ on lauljanna arvamusel, „mida kõrgemale jõuad, seda ahtamaks muutub toetuspind. Allpool olijad sind ei toeta, pigem püüavad sul kive alt ära tõmmata.“ Oma tänase mina ja uued eluväärtused on soololaulja ja näitleja leidnud lootusetusest ja ahastusest, need kogemused on kasvatanud temast sisuka naise.
Alates 6. oktoobrist 2003 on respublikaan Siiri Sisask olnud Riigikogu liige, ta pääses sinna Taavi Veskimäe asemel, kes nimetati rahandusministriks. „Ma pole kunagi mõelnud, et tahan poliitikukärjääri teha. Kui vaatan aga inimestele silma, saan nende murest aru,“ on ta öelnud ühes intervjuus. Kuid kas eksperimenteerivale uuendajale ja menukale näitlejale jääb üldse aega poliitikategemiseks ja rahvale silma vaatamiseks? Seda näitab tulevik.
