Ärge hakake mind kohe pealkirja järgi luiskajaks pidama. Mina arvasin ka, et selline asi pole võimalik, aga see oli enne, kui ma oma vanal lauluvennal külas käia jõudsin. Nüüd olen targem ja tean, et saab, kui juhtub olema hall aprillikuu päev ja sõjaaeg.
Minu lauluvenna nimi on Arnold Kapp. Olen oma suhteliselt pika koorilauljakarjääri vältel seisnud laulurivis kõrvuti nii mõnegi mehega, kuid nii värvikaga vist mitte. Arnoga vestlust alustades ei tea kunagi kindel olla, kuhu kanti jutulõng end ootamatult välja võib vedada. Tema perekonnanime õppisin õigesti käänama ühe särava anekdoodi kaudu, milliseid ainult elu ise kirjutab.
Arno oli kunagi võitnud kihlveoga pudeli viina. Sõber ei uskunud, et kahe kõrvaga kappa on olemas ja võttis Arno pakutud kihlveo vastu. Muidugi kaotas, sest kõnes on suurt ja väikest algustähte võimatu eraldada. Kahe kõrvaga kapp (vabandust – Kapp) on olemas, eesnimega Arno. Ja minule sai päevapealt selgeks, et kui Saaremaa mehe nimi on Kapp, siis pole möeldud mette riide- ega raamatukappi, vaid kindla peale öllekappa.
Hea on laulda mehe kõrval, kel alati „habe itsis“ ning naljasõna suus. Kuid kui ma hiljuti temalt intervjuud palusin lootuses, et sõber maalib mulle pildikese sõjaeelsest Saaremaast, siis sain umbes sellise vastuse, et „äi sa vöid mooga juttu ajama tulla küll, aga ma’p mäleta suurt midagid.“ Ma läksin ning avastasin, et Arno mälu töötab küll, kui kõrvalt natuke togida. Kuuldu panen kirja nii hästi kui tartlase sulg võimaldab.
Arno sündis 1918. aastal Lümanda vallas, Saaremaa läänepoolseimas nurgas. Lausa rannamees ta pole, meri kohises kuus kilomeetrit eemal, kuid tutvust tuli sellega teha ikkagi. 28 hektarine talu viielapselist peret toita ei suutnud. Merest tuli lisa tuua ja kes aga vähegi kaela kandis, see pidi väljastpoolt tööd otsima. Kordamööda käidi, paar tükki pidi ikka alati kodus ka olema. Arno oli peres noorim ning ainus poeglaps, neli õde olid temast vanemad. Kalapüügis oli ta enda ütlust mööda pooleterake, küllap see tähendas nooda omamises osalust. Läks püügile, kui teda vajati, ja kala, saarlase esimene peatoidus, oli omast käest, seda polnud vaja ostma minna.
Kodus valitses kristlik vaim. Kirik oli kümme kilomeetrit eemal, kuid selle külastamist ei peetud paljuks. Selliseks on Arno jäänud tänaseni. Kodune kasvatus mõjus ja elukogemused õpetasid.
Eesti Kaitseväe teenistusaja veetis Arno meresides. Teenistus kestis 18 kuud, mis oli tavalisest pikem, varem oli see olnud koguni 24 kuud. Vabanes enne 1940. aasta juunipööret ja pääses Punaarmeesse lülitamisest. Kui aasta hiljem mobilisatsioon välja kuulutati, ei olnud sellest suur kunst kõrvale hoida.
Ka sakslaste mobilisatsioonist pääses Arno, sest töötas piirivalves. Töökoht oli kodust umbes kuue kilomeetri kaugusel Atla rannas. Miks ta piirivalves teenides läti vormi pidi kandma, on jäänud mulle mõistatuseks. Arnole endale oli see üsna ükskõik, peaasi et läti keelt rääkima ei sunnitud.
Enne, kui kodumaalt lahkumise motiive lahkama hakkame, vaadelgem Arno koduküla ja selle elanike ellusuhtumist. Lihtne Saaremaa taluinimene armastas oma kivist kodusaart ning ei igatsenud muud, kui seal rahulikult elada. Poliitika vastu erilist huvi ei tuntud. Kui Arnolt küsisin, kas ta vapside liikumist ja Pätsi-Laidoneri võimuhaaramist mäletab, vastas ta puhtsüdamlikult, et „eks sellest ju kumu kuulda oli küll, aga see oli nagu rohkem pealinna härrade asi“. Kadakate vahel paistis päike iga valitsuse ajal sama palavalt, ei ükski võimuvahetus keetnud tuhlist kiiremini pehmeks ega pannud lesta otse pannile kargama, ikka pidi mehepoeg ise mõrrad merest välja tirima. Sakstel oli oma elu, saarlasel oma. Vähem rikkust, vähem muret.
Ega okupatsioonegi algul liiga tõsiselt võetud. Nõukogude baasidest mäletab Arno ennekõike, et see tõi rahvale kõvasti tööd, kogu rannaäär ehitati välja. Juunipöördele ei osatud reageerida, see oli lihtsalt üks uus asi. Kui sõda puhkes, siis elu ikka muutus. Rahvalt korjati jalgrattad ja püssid ära, hobusedki rekvireeriti. Eks neid sai peidetud, kuid põõsastel olid silmad ja kõrvad. Sel ajal õpiti vaikima.
Saaremaal peeti enne sakslaste tulekut ägedaid lahinguid, kuid Arno koduküla need ei puudutanud. Ka küüditamine ega arreteerimised ei jätnud erilisi jälgi. Piirivalves oli elu suhteliselt rahulik kuni 1944. aasta alguseni, mil sõda kippus tagasi Eesti pinnale. Rahulikku ellu tekkisid häired, võõraste rahvaste võõras sõda ei meelitanud sekkuma, kuid selle vältimine muutus üha raskemaks.
1943. suvel oli piirivalvureile tehtud Pärnus kõva saksakeelset sõjalist õppust. Järgmise aasta kevadtalvel käsutati ootamatult Kihelkonda peastaapi, pesu kästi kaasa võtta. Arno palus luba minna kingsepa juurde oma kummisaapaid ära tooma ja kadus. Pärast paarinädalast varjamist läksid sõbraga tuttavasse randa tagasi, kus oli piirivalves olnud, varastasid 21jalase purjepaadi ning otsustasid sellega Rootsi põgeneda.
20. aprill 1944 oli see hall päev, mil üheksa inimest hakkas Naistekivi saarekeselt Gotlandi suunas purjetama. Kolm naist ja kuus meest, nende hulgas kaks Arno õe last. „Aga pole see oma tulemine ühti,“ meenutab Arno. Purjed vajavad tuult, kuid kardavad tormi. Viimast kingiti põgenikele enam, kui oli tellitud. Tuli võidelda murdlainte ja merehaigusega. Ainult üks meestest oli vilunud roolimees ja tundis hästi merd. „Vahepeal oli lootus päris kadund, aga (viipega lae poole) ülemine mees aitas,“ mõtiskleb Arno. Seda viibet pole raske mõista.
Hall päev muutus pikapeale valgemaks. Paat põgenikega veeti Rootsi sõjalaeva slepis randa, vintsutatud ja surmani väsinud reisijad võeti tollase tundmise kohaselt lausa kuninglikult vastu. Oldi pääsenud.
Kohalikku ühiskonda sisseelamisel tuli sageli selgitada põgenemise põhjusi ja teatud kihiga, kes sümpatiseerisid Nõukogude Liidule, oli raskusi. Arno üritas teha selgitustöös oma parimat, kuni juhtus midagi, mis võttis ta propagandaveskil tuule purjedest. Üks kaastööline küsis, kuidas ta ära tuli, kas jalgrattaga? Aga loomulikult, kuidas sa muidu ikka Saaremaalt Rootsi pääsed! Sest ajast peale andis Arno igale küsijale just sellise vastuse, mida oodati.
Nagu paljud teised, sooritas Arno veel ühe merereisi, sedapuhku Kanadasse ja juba perekonnainimesena. Põlise ning andunud laulumehena on ta Toronto Eesti Meeskoori ridades püsinud esimesest harjutusest alates. Esimest korda külastas Eestit 1993. aastal. Usaldan küsida, kas ta Saaremaale ka sattus ja kui, siis millisel viisil. Arno tabab mu hääletoonist ulaka noodi ja vastab: „No Ärni oli juba bussi ära tellind, muidu ma oleks läind jalgrattaga, nönda kui tuldud sai.“
Arno huumorimeel on taastunud, kuid kodukülale mõeldes sigib ta häälde nostalgilist soojust. Möönab, et tuttavaid paiku nähes oli kodutunne ikka ehtne küll. Isatalus oli õepoeg peremeheks ja küsis Arnolt, kas ta tahaks ka talust oma osa saada. Arno arvas, et jäägu talu ikka noorema mehe hooleks, kes seda elamist vajab ning korras hoida suudab. Paari aasta pärast suri aga õepoeg vähki ja talu läks võõrastesse kätesse. Ei tundnud enam sinna asja olevat.
Surun Toronto Eesti Meeskoori vanima tegevliikme kätt ja istun autosse, et koju sõita. Pole minustki enam jalgrattaga kuskile minejat, kui just uut põgenemist ei tule.
