Madis Vaikmaa
Arteri toimetaja
29. juuli 2017
Andres Lindvere töötas Nõukogude Eestis kõrgel kohal, kuid Kanadas alustas koristaja ametist. Tartu Ülikoolis õppimise ja tööl käimise kõrvalt jõudis ta Peterburi turule kapsaid ja jõulukuuski müüma, rääkimata Kaunase restorani kabaree-etenduses eesli mängimisest või lukksepana töötamisest. | FOTO: Liis Treimann / Postimees
http://pluss.postimees.ee/4189...
Nõukogude Liidust Kanadasse emigreerunud Andres Lindvere sõitis 2600 kilomeetrit jalgrattal, et tähistada Eestis juubelit ja nautida laulupidu.
«See mõte on mul olnud juba tükk aega ja kui 60. sünnipäev hakkas paistma, siis otsustasin, et ega see ole ju elu lõpp,» ütleb Andres Lindvere. Nii asuski ta mai keskel Torontost teele, seltsiks supermarketist ostetud ratas, paari päeva jagu puhast pesu ja mobiiltelefon lähedastele helistamiseks.
Tõsi, Lindveret ei saa kuidagi tavapäraseks pensionieelikuks nimetada. Nimelt tuli ta 1976. aastal Eesti meistriks sportvõimlemises ja mullu Rios toimunud olümpial oli ta vabatahtlikuna abiks võimlemishallis.
Lindvere praegune kirg on aga reisimine ja nüüdseks on tal selja taga rännakud Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning Austraalias. Ja ilmselt seetõttu ei ole üle kahe kontinendi ulatuv rattamatk tema jaoks mingi suur seiklus, vaid lihtsalt üks tore väljasõit.
Ent ärge saage valesti aru – kõik pole Lindvere elus alati roosiline olnud ega ole seda ka praegu: kahe aasta eest diagnoositi tal reumatoidne artriit. «Haiguse kontrolli all hoidmiseks võtan kord nädalas «mürki». Arsti sõnul võib see rohi mu elu viie aasta võrra lühemaks teha, aga mina mõtlen, et pole hullu, sest siis jääb 100 eluaastat mulle ju ikkagi alles. Vähemalt sinna olen ma lati seadnud.»
Miilitsakoerad
Sihid on Lindverel alati kõrgel olnud. Nõukogude Eestis tegi ta pärast sportlase tee lõppu kiiret karjääri: esmalt Elva spordikooli juhina ja seejärel Tartu Rajooni haridusosakonna juhataja asetäitjana. Ajal, mil koolide remontimiseks polnud vaja mitte ainult raha, vaid ka ehituslimiiti, sai ta oma ülesannetega nii edukalt hakkama, et õige pea leidis ta end Tartu töörahvasaadikute täitevkomitee juriidilises osakonnas.
Just seal puutus Lindvere kokku toona veel kommunistlikku parteid esindanud Andrus Ansipiga. Oma ameti tõttu nägi ta ka lähedalt, mis toimus 1988. aasta 2. veebruaril, kui Tartu rahu tähistanud noortele miilitsakoerad kallale ässitati.
Õnneks andis kõrge amet võimalusi põgeneda ENSV argipäeva eest ja 1988. aastal lubati Lindverel sõita koos abikaasaga Kanadasse, külla naise tädile. «Tagasi tulles olin täiesti marus kogu sellest jamast, mida meile läänemaailma kohta oli aetud. Mõtlesin ainult, kuidas minema saada, sest nõukogude elu tundus täielik nonsenss.»
2600 kilomeetrit on veel ees: reisi esimesel päeval koduukse ees koos 9-aastase poja Karl Anderiga. / Erakogu
Ometigi elas Lindvere tavalise nõukogude inimesega võrreldes kuninglikku elu täitevkomitee üldosakonna juhatajana. «Minu alluvuses oli autojuht ja kaks sekretäri. Mu ametiauto oli Moskvitš, millel polnud isegi bensiinilimiiti! Kui oli vaja külalisi vastu võtta ja pidu pidada, sain ligi nii lihakombinaadi, konservitehase kui ka õlletehase toodangule. Aga läänega võrreldes ei mahtunud hinge siinne ajupesu ja surutis. Puudu polnud mitte asjadest, vaid vabadusest.»
Põgenemine NSVList
Ent vabadus ei tulnud ei keskmise homo soveticus’e ega Lindvere jaoks kergelt. «Kodus võtsime tädiga ühendust ja ta lubas taotleda Kanada võimudelt meie perele alalise elamisloa ning reisi rahastada. Kuna lähim Kanada saatkond oli Moskvas, pidime pooleteise aasta jooksul seal mitu korda kohal käima. Ja – kujutad ette –, ühel sellisel käigul ulatatigi meile immigratsiooniviisad! Ma olin pärast kehakultuuriteaduskonna lõpetamist pisut juurat õppinud ja teadsin, et NSVLi kriminaalkoodeksis seisis mustvalgel, et katse eest riigist illegaalselt lahkuda – isegi sellise mõtte eest – võidi kinni panna! Ütlesin, et me ei võta neid pabereid enda kätte, et saatke need Soome. Diplomaat vastas, et viisad antakse meile praegu üle ja see on ainuke variant. Sõitsime siis 1990. aasta suvel Moskvast tagasi, sisuliselt asitõendid kaasas ja kartes, et meile pannakse «käsi õlale» ning kutsutakse «jutuajamisele».»
Vahelejäämise vältimiseks Nõukogude viljastavatest tingimustest põgenemisel töötati pereringis välja spioonifilmi meenutav skeem. Selle kesksel kohal oli Lindvere ema, kes pidi ametlikult Helsingisse sõbrannale külla sõitma, aga tegelikult oli tema ainus eesmärk dokumendid Soome toimetada. Nii ta siis siduski viisad ümber oma reie ja läks Georg Otsa pardale, kusjuures teisest abielust saadud nime kandmise tõttu ei hakanud piirivalvuritele silma, et tegelikult sõitis samal laeval ka kogu ülejäänud Lindverede pere koos kolme lapsega.
«Tallinna sadama piirikontrollis tegid piirivalvurid meie kohvri lahti ja ütlesid, et teil pole need ja need asjad deklareeritud. Ja siis küsisid, kus teie raha on. Mul oli stress laes, sest kõikvõimalikud dokumendid alates sünnitunnistustest kuni ülikoolidiplomiteni olid minu pintsakutaskus ja kui nad oleks mind läbi otsinud, oleks olnud selge, et tegu pole mingi turismireisiga, vaid katsega põgeneda. Andsin alla ja ütlesin naisele, et ta valuuta ära annaks, lootes, et mind enam läbi otsima ei hakata.»
Enne reisi olid Lindvered müünud maha kõik, mis vähegi võimalik, ja sellega ajanud kokku tollel ajal astronoomilisena tundunud 500 dollarit. «Meiega jändamine võttis nii kaua aega, et ülejäänud reisijad olid juba ammu laevale läinud. Ainult meie neljakesi – mina ja mu kolm last – seisime Vanasadama tühjas koridoris kamba piirivalvurite ees,» meenutab Lindvere ja lisab, et lõpuks tuli «kontrabanda» ehk 500 dollari eest 30 rubla trahvi maksta.
See summa liikus mõistagi piirivalvuri taskusse, ent küsimus, mida reisisellidega teha, jäi endiselt üles. «Ja siis tekkis vaikus. Üks küsis, et «Tšto delat s nimi?». Kõik olid vait. Minul süda tagus nii, et hüppab või rinnust välja. Ja siis üks ülemus teatas «Ah, na***, pust idut!» ehk «Ahh, p***e, las lähevad.» Mul oli tol hetkel tunne, et süda jääb seisma!»
Nullist alustamine
Kuna Lindverel oli hirm, et KGB võib nad rajalt maha võtta ka Soome territooriumil, said lapsed alles Kanadas, pärast lennujaamas immigratsiooniprotseduuride läbimist teada, et tegelikult on nad juba Kanada elanikud. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi tol hetkel kümme kuud…
«Inglise keelt me ei osanud ja seetõttu oli minu ja mu naise esimene töö suurte majade koristamine. Võrreldes Eestiga olime seal küll madalamad kui muru, aga vähemalt vabad,» meenutab ta.
Andres Lindvere New Yorgis Brooklyni sillal. «New Yorgis ei tohi jalgrattaga kõnniteedel sõita ja teadmatuse tõttu sain kohalikelt sõimata. Londoni kesklinnas rattaga sõites oli mul aga paar olukorda, kus pääsesin kokkupõrkest ainult tänu sellele, et nii minul kui ka autojuhil olid reaktsioonid head ja pidurid korras.» / Erakogu
Pärast kaht aastat koristamist sattus kehalise kasvatuse õpetaja paberitega Lindvere kooli asendusõpetajaks. «Üks autonduse õpetaja oli päevapealt lahkunud ja ma sain endale mitu klassitäit lapsi ning viis juppideks võetud autot. Keegi ei uskunud, et see on võimalik, ent kooliaasta lõpuks sõitsid need autod omal jõul ja ülevärvituna garaažist välja. Ma olin ju seda kõike Vene autode peal teinud – näitasin lastele ette, panin nad tööle ja nii ta läks.»
Viimased 20 aastat on Lindvere õpetanud 9.–10. klassile science’it ehk segu füüsikast, keemiast ja bioloogiast. «Töötan neli aastat nii, et võtan välja ainult 80 protsenti palgast. Viienda aasta võtan enda täiendamiseks vabaks ja selle aja elan vahepeal kogunenud rahast. Praegu on mul käsil neljas selline tsükkel: esimesel korral reisisin aasta Austraalias ja Uus-Meremaal, viimati käisin aga Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Nüüd on mul veel aasta tööl käia ja siis lähen 61-aastaselt pensionile! Ja võib-olla otsustame naisega, et ka tema tuleb koolist varem ära ja siis saame koos elu nautida!»
Tõele au andes on sõna «nautima» Lindvere puhul muidugi suhteline. Erinevalt normaalsetest inimestest otsustas ta vaba aega sisustada väikese jalgrattamatkaga: «Torontost New Yorki on 997 kilomeetrit ja tavaliselt läbisin rattaga 100–130 kilomeetrit päevas. Osa sellest oli jalgrattatee, aga vahepeal olin maantee servas autodega võrdne. Kui oli 34 kraadi kuuma, sõitsin päevas ainult 50 kilomeetrit ja õlut läks muidugi palju-palju! Mõtlesin, et õlu teeb mind uimaseks, aga tegelikult sain sellise boost’i, et... Sama mõju oli ka magusatel viinamarjadel.»
New Yorgis sõitis Lindvere esiti kõnniteel, ent miskipärast ei meeldinud see kohalikele. «Inimesed hakkasid mu peale karjuma ja sain teada, et kõnniteel sõitmine oli seal selle aasta esimesel poolel ära keelatud!»
Andres Lindvere kajutis reisis üle ookeani ka truu jalgratas - kõige odavam, mis supermarketist saada oli. / Erakogu
Üle Atlandi seilas Lindvere Queen Mary 2 pardal. «Laevas said kokku kaks kultuuri – Inglise aristokraatlus ja Ameerika lodevus. Keskmine vanus oli väga-väga kõrge ja mina olin üks nooremaid! Aga söök oli viimase peal, lisaks basseinid, teatrietendused, orkester ja püstijalakomöödia, nii et seitse päeva möödusid väga kiiresti. Inglismaale jõudes panin laeval kohustusliku smokingu postiga Eesti poole teele ja matkasin veidi – seal on 2000 miili kanaleid ja tohutult jõepaate. Mõned isegi elavad paadis – näiteks üks mees oli katusele teinud köögiviljaaia. Sõitsin mööda kanaliteäärseid kruusateid ligi 250 kilomeetrit, vahtisin paate ja ööbisin telgis või kämpingus. Paar korda sain kõvasti vihma ka, aga ikkagi meeldis.»
Pärast Suurbritannia väisamist sõitis Lindvere Mandri-Euroopasse. Olles veetnud paar päeva Amsterdamis, sõitis 60-aastane «noormees» ühe päevaga 200 kilomeetrit Travemünde suunas, kust ta laevaga Helsingi kaudu Tallinna jõudis. «Reis kestis kokku poolteist kuud. Aga ma ei kiirustanud, vaid nautisin. Väikelinnad Hollandis ja Saksamaal on ju nii ilusad, et…»
Kuhu edasi?
Kui teid hakkas vaevama mõte, kuidas üks õpetaja saab endale nii palju reisimist lubada, siis tegelikult tuleb lihtsalt kaval olla. «Austraalias on populaarne matkaautodega reisimine. Paraku meeldib inimestele sõita lennukiga Sydneysse ja sealt autoga loodusesse ning puhkuse lõpus lennukiga koju. Aga need autod tuleb kuidagi suurlinna tagasi saada ja www.imoova.com koondab nad kenasti kokku. Näiteks pidin kuue päevaga sõitma 2000 kilomeetrit ja kuna selle suutsin kahe päevaga ära sõita, oli mul neli päeva aega vaatamisväärsustega tutvuda, langevarjuhüppeid teha või bag’iga liivadüünidel rallitada… Peale selle, et üür oli olematu, maksti bensiin ka kinni! Ainult auto puhastasin enne üleandmist põhjalikult ära ja oligi kõik.»
Kes küsib Lindverelt, kuhu viib tema järgmine retk, saab vastuseks, et «Aasias on veel käimata: Vietnam, Laos, Kambodža, India, Hiina… Sinna lähen siis, kui olen veel ühe aasta õpetanud ja pension on käes. Aga mõtteid on mul palju: kuigi Inglismaa on võluv, meeldib mulle tohutult Kolumbia ja kui ma Kanadas oma maja maha müüks, võiksin seal kogu perega 100 aastat muretult elada - elu on seal lihtsalt nii odav.»
