James Ants Hennokil polnud tihedaid suhteid ja kontakte Toronto eesti ühiskonnaga. Astusin vahel sisse tema Queeni tänaval asuvasse kunstiärisse, mis oma erakordse kollektsiooni ja Victoria stiilis raamaturiiulitega oli pigem muuseumihõnguline ja pakkus alati esteetilist elamust.

Lisaks peeti Hennokit Toronto üheks paremaks filateelia ala asjatundjaks ja vahendajaks, kellele kuulus ühtlasi tähelepanuväärne margikogu. Peale selle oli ta üks suuremaid eksperte posti ajaloo alal. Ta pidas kompromissitut võitlust kõikide petturitega, paljastades nende võltsinguid; oli paindumatu ärimees, aga hea kolleeg ja sõprade sõnul „pehme südamega“.

Enneaegne surm vähktõve tagajärjel katkestas 9. mail 2005 James Ants Hennoki elutee 68. eluaastal. Tema haiglavoodigi oli ümbritsetud kunsti- ja margikataloogidest ning rängast haigusest hoolimata ilmutas ta ikka veel elavat huvi eelseisvate oksjonite vastu.

(James) Ants Hennock sündis 30. detsembril 1937 Tallinnas eestlaste Hellen ja Harry Hennocki pojana. (Hiljem muutis ta oma perekonnanime Hennokiks). 2 aastase poisikesena lahkus ta koos vanematega Eestist ning perekond elas aastatel 1945—1948 Salzburgis, Austrias, misjärel otsustati emigreeruda Kanadasse. 20. jaanuaril 1949 saabus perek. Hennock Halifaxi. Jimi ema meenutas hiljem ränkraskeid kohanemisaastaid, mil elati Québecis, kust aga peatselt siirduti Torontosse. Keskhariduse omandamise järel õppis ta fotograafiat ja töötas seejärel lühikest aega ajalehe Toronto Star juures, ning alates 1957. aastast Royal Canadian Air Force'i fotograafi ja tehnikuna. Tal tuli teenida erinevates kohtades, aga reisihuvilisena nautis ta nii vaheldust, uut ümbrust kui ka oma ametit. Ta tegutses hiljem fotoinstruktorina Kanada sõjaväe fotograafia koolis ja Camp Bordeni baasis.

Hennok oli omal ajal ka suurepärane laskesportlane, pälvides võistlustel mitmeid kõrgeid kohti ja auhindu sh. hõbe- ja pronksmedali Pan-Ameerika mängudel, kus ta esindas Kanadat. Kord sai ta ka õnnetu juhuse tõttu ühel võistlusel vigastada ning pääses hullemast tänu sellele, et kandis kuulikindlat vesti.

Nii fotograafia kui laskesport jäid aga tagaplaanile, kui Jim (nagu sõbrad teda kutsusid) sukeldus ja süvenes kunsti-, filateelia- ja postimaailma, kus ta leidis 1970 ndatel aastatel oma tõelise kutsumuse, millele jäi truuks tervelt 30 aastaks.

Haruldane ärivaist ja sügav huvi viimatimainitute suhtes koondas peatselt tema ümber austajate ringi, kes ta asjatundlikke nõuandeid kuulasid, kõrva taha panid ja neid ka järgisid.

1975.a. pani ta aluse oma firmale Jim Hennok Ltd., kogudes ja vahendades nii kunsti-, raamatu- kui filateeliaharuldusi, osaledes oksjonitel ja neid ka ise korraldades. Räägitakse, et ühel oksjonil maksis ta Wells Pelletieri kogust pärineva unikaalse postmargi eest silma pilgutamata 10.000 dollarit, teades selle harulduse tõelist hinda.

Tema kunstiäri, samas majas asuv korter ja keldrikorrusel paiknevad tööruumid kujunesid omanäoliseks klubiks, kuhu meeleldi ja sageli kogunesid samade huvidega, kunstile ja filateeliale pühendunud isikud, aga ka tema firma töötajad ja abilised.

James Hennokil polnud siin mandril lähedasi sugulasi, kuid tema lahkumine on valusalt puudutanud ta sõpru ja mõttekaaslasi.

Toimetajana on mul kahju, et jätsin tegemata ammuplaanitud intervjuu hr. Hennokiga meie „Nädalaportree“ rubriiki. Olgu käesolev kirjutis siis selle asemel ja ühtlasi õppetunniks, et kavatsused tuleb kohe ellu viia, sest lahkunutelt paraku midagi enam pärida ei saa. Nemad vaikivad igaveseks ...

Märkmed: