Halba trendi murda on väga keeruline, kuid seda tuleb tunnistada ja sellega tegeleda – Eesti suur eesmärk peab olema töökohtade loomine, kirjutab Viimsi vallavanem Jan Trei (IRL).
http://arvamus.postimees.ee/28...
Eesti purjetab täiskiirusel järgmiste riigikogu valimiste poole. Need valimised ei tule erilisemad kui kõik eelmised. Hindame koos ära, kes suudavad ja tahavad Eestit edasi viia. Anname neile võimaluse ning jätkame üheskoos võidujooksu. Kuid kuhu? Mis on Eesti suund ja siht? Eestis on väga palju sihitult ekslevaid inimesi, kes ootavad, et keegi sõnastaks neile eesmärgid ning oleks eesjooksik – aitaks neid ellu viia. Viimsilane Lennart Meri sai omal ajal sellega hakkama. Nõudis, et peame otsima Eesti Nokiat, ning väga palju Eesti Nokiaid ongi (võib-olla just täna Meri üleskutsele) leitud. Skype’i ja TransferWise’ini välja. Ettevõtluses on Eestis tegutsemiskirge küll, avalikus halduses liiga vähe.
Eesti inimese eesmärgid, unistused, soovid on lihtsad. Toompealt alla vaadates ehk primitiivsedki. On vaja tööd, kodu, haridust – natukene puhata ja mängida ka. Egiptus ei ole olnud tavalisele eestimaalasele mitte iga-aastane Odessas või Krimmis käik (kui kasutada nõukogude aja kujundit), vaid pigem kättesaamatu soovunelm. Egiptuses käivad need, kes on elus edasi jõudnud. Kõik ei ole. Enamik ei ole.
47 000 Soomes elavat eestlast pole põgenenud sinna mitte sõja, vaid vaesuse eest. Enamikus maapiirkondades, kus parimat palka saab õpetaja või ametnik, ei ole eriti paljudel niipalju haridust, et seda tööd teha.
Kui riigiametid on riigi, linna või valla kõige ihaldusväärsemad, ei ole majanduskeskkond suurem asi. Loogiline oleks ikka vastupidi. Paraku on see väljaspool Harjumaad just nii.
Ettevõtjad ütlevad, et kui veel kuus-seitse aastat tagasi oli maakondades töökäsi üle ning oli võimalik tõhusamalt toota kui näiteks Tallinnas ja Harjumaal, kus sooviti liiga suurt palka, siis see ei ole enam nii. Inimesed saavad tööta olla väga lühikest aega. Nälg tuleb kätte. Kaua sa seda omakasvatatud kapsast ja kaalikat ikka närid. Need, kes suudavad ja tahavad tööd teha, leitakse üles ja meelitatakse ära – Missost, Sõrvest, Eestist, Baltimaadest. Osa peakski minema, nagu osa Eesti kaitseväest käib missioonil ning saab hindamatu ja asendamatu kogemuse. Ent kui kogu Eesti kaitsevägi täies koosseisus võtaks ka politsei kaasa ja läheks Kesk-Aafrika Vabariiki missioonile? See oleks absurd – esimene oht ei oleks mitte Venemaa, vaid riigisisene korralagedus. Tööjõuturul on see käes.
Halba trendi murda on väga keeruline – kus inimesi on, sinna tuleb juurde, kus ei ole, sealt lähevad ära needki, kes seal on. Samasuguses negatiivses trendis ei ole mitte ainult Eesti vallad, vaid Eesti ja ka meie naabrid Läti ja Leedu. Investorid, eriti välismaised finantsinvestorid, põgenevad siit ummisjalu. Eestis saab ettevõtete väärtus ainult kahaneda, siin ei ole mõtet olla. Kliente juurde ei tule, ära läheb aga küll.
Me tunneme uhkust, et Eesti mehed on jälle mõne ettevõtte tagasi ostnud, kuid me ei mõtle, miks neile need ettevõtted müüdi. Veolia ei loobunud Tallinna Prügilast mitte seetõttu, et see megakasumlik firma oleks olnud oma turuväärtuse tipus. Hoopis vastupidi.
Nagu ei ole firmade jaoks mõtet kahjumlikul (panga- või post)kontoril mõnes pealtnäha kaunis kohas Tapal, Väike-Maarjas või mujal, ei ole inimestel tark elada seal, kus pole millestki elada.
Ausalt peeglisse vaadates on Eesti ülesanded niivõrd lihtsad, et nende peale kohe ei oska tullagi. Inimestele tuleb tööd anda. Nii era- kui ka avalikus sektoris. Avaliku sektori haldussuutmatus surub erasektori nurka. Mõni uus töökoht avalikus sektoris võib luua kümneid töökohti erasektoris.
Vallad, mis mõtlevad ühinedes, kuidas kohalikku elu teistest kiiremini edendada, on kiitust väärt. Saaremaal sündis Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel Saaremaa vald. Kõik ei istu sugugi käed rüpes ega oota, et Toompealt mõni innustav tõukejõud tuleb. Tubli töö!
Võib-olla Eesti suureks eesmärgiks töökohtade loomisest isegi piisab – kui on tööd, tulevad inimesed. Paljud soomlased koliksid hea meelega Eestisse elama, kui siin oleks, mida teha. Need, kes selle on leidnud, elavadki siin.
Elisa juht Sami Seppänen, kes valdab eesti keelt ning on siin aastaid töötanud ja elanud, on meedias kinnitanud, et Eestis ongi palju parem elu kui Soomes. Miks need eestlased sinna Soome siis tikuvad? Äkki on meie poliitika – majandus- ja regionaalpoliitika eelkõige – ebaõnnestunud? Meid ei huvita, et Eesti oleks regiooni kõige konkurentsivõimelisem riik. Nagu Indrek Neivelt esile tõi: Läti ja Leedu sõidavad meist viimastel aastatel palju kiiremini ning ongi juba mööda sõitnud. Häbi meil olgu, saba meil tulgu!
Teine küsimus on Eesti terviklik areng ja elujõud. Kui igal pool ei ole poodi, võib selle üle elada, aga kui kuskil ei ole, on asi juba halb. Pangakontori sulgemise jutu juures jäi tähelepanuta, et pangakontoreid pole enam piisavalt isegi Tallinnas – kõik, mida vähegi sai, on kinni pandud. Inimesed seisavad tunnistes sabades, kui on vaja pangaga vahel ka otse suhelda.
Kui me seda negatiivset trendi murda ei suuda, on tulevikus lihtsam laevaga Helsingisse sõita ja kasutada sealseid panku. Niikuinii on Soomes eesti keel soome, rootsi ja vene keele järel neljas riigikeel. Praegu on venelasi veel meist rohkem, aga varsti mitte.
Soomlased teavad, mis on trendi murdumine, kui valus see on. Nokia hukk viis endaga kaasa niivõrd palju töökohti, et Soome majandus on eestistumas. Käib vähikäiku. Aitab ehk juba vegeteerivast kasinusest? Hakkame tööle!
Arvamus
Autor:
Jan Trei
