(I osa Robert Kreemi väljaandest „Eestlus ja selle ühiskondlik arendamine, Teoreetilisi ja praktilisi lähtekohti, Toronto 2005).

Inimese ja ta personaalsuse juured on bioloogilistes ja ümbruslikes-kultuurilistes tegurites. Nii on C. Kluckhorni ütluse kohaselt iga inimene teatud mõttes nagu kõik inimesed, nagu teatud inimesed ja nagu ei ükski teine inimene. Ümbrust defineeritakse kui olukorda, milles elatakse. Kultuuri nimetatakse laiemas mõttes elulaadiks, tsivilisatsiooniks, mis haarab ka tõekspidamisi, kunstilisi ja materiaalseid produkte ja sotsiaalseid institutsioone. Seda nähakse ka kui ühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse vaimsete ja aineliste tulemuste kogumit. Kultuuri definitsioone on sadu. Kanadas uuris riiklik komisjon kolm aastat kultuuri küsimust ja järeldas lõpuks, et kultuur on laiemas mõistes sama mis üksikindiviidile personaalsus.

Eestluse teoreetikud ja loovinimesed on suurt rõhku pannud rahvuslikule loomingule, mis on ka igati õigustatud. Selle kirjutise autor väidab, et selle kõrval on veel teine tähtis tegur eestluse arendamiseks — probleemide lahendamise protsess ja selles osalemine. Iga inimene ja rahvas tahab juba pärilikult midagi olla ja millekski saada. Inimestega tegelevad teadused on täis MINA ja MEIE vaimsuse kirjeldusi. Eesti Vabariigi sünd ja areng on saanud võimalikuks ise olemise, ise tegemise ja ise osalemisega. Muidu poleks ta ju üldse meie riik. Kui me mõtleme isiklikult oma elule, siis seal domineerivad oma asjad. Suured elamused on seotud kaasategemisega. Laulupeod, teised suurüritused ja projektid, milles oleme osalenud rohkem kui pealtvaatajatena, on jäänud hingepõhja elama ja sealt uuesti uusi algatusi sünnitama.

Lääneriikide eestlased, kes Eesti kommunistliku okupatsiooni ajal aktiivselt vabaduse taastamise ja kultuuri säilitamise eest võitlesid, näevad, et pärast vabaduse tulekut on nende roll muutunud väikeseks ja teinud edaspidise tegevuse ebalevamaks. Tuleb leida uusi rolle ja uusi osalemise võimalusi suures eestluse ühisasjas.

Eesti keele ja meele vaikne vähenemine, eriti laialipaisatud uutes elukohamaades nõuab uusi initsiatiive üldrahvuslikult. Segaabielude arv on saanud liiga suureks. Kolmanda sektori tegevusest Eestis on väljaspool vähe kuulda.

Üks Eesti ühiskonnategelane leiab, et Eesti külad ja linnad tuleks alkoholismist ja joomisest vabastada. Vastasel korral laseme ise hävineda perekondadel ja tuleviku kandjaile — lastele — tekitada psüühilisi haavu. Tõepoolest, traditsioonilistele tegevusmeetoditele tuleb appi võtta ühiskondlikud tugigrupid, kuid võidu saamiseks on vaja just probleemides olejaid endid pahede vastu võitlema panna.

Selliseid küsimusi on veel palju. Nende lahendamise võti on eestluse ja selle elujõu mõistmises teoreetiliselt ja praktiliselt. Aktsepteerida tuleb seda, et eestlus on meie oma kultuuripärane tegevus. Ilma tegevuseta ei oleks meil midagi. Tegevus eeldab omakorda süsteemipärasust ja süsteeme, et seda efektiivseks vahendiks muuta igapäevasteks ja kaugeleulatuvamateks kaalutletud pürgimusteks. Nii jõuame lõpuks äraproovitud ühiskondliku tegevuse praktika ja strateegiate kasutamise juurde, milledes oluline roll lasub juhtisikute õlgadel.

Mis on siis praktilised lahendusteed eestluse kui terviku võime ja dünaamika suurendamiseks?

1. Tuleks luua algatusgrupp esitatud ja arutlustes üles kerkinud tegurite elluviimiseks. Selle tuumik peaks asuma Eestis kui eesti kultuuri kodumaal.

2. Eestluse sisemiseks suunamiseks teoreetiliselt ja praktiliselt korraldada Eestis globaalne eesti tegevuse arendamise teemaline seminar koos külaskäikudega mitmesugustesse Eesti institutsioonidesse. Tuleks püüda jaotada osalejad võimalikult paljudesse huvigruppidesse, et oma kogemusi ja arvamusi teistega jagada. Arutlused peaksid haarama nii eestlust tervikuna kui ka lokaalseid vajadusi ning jõudma mingi tegevuse väljunditele. Pärast seminari paluda osvõtjaid gruppides oma kodukogukonda tagasi jõudes mingi eestluse edendamise projekt käima panna või sellekohast tegevust aktiviseerida. On seda võimalik teostada peatselt?

3. Teadliku eestluse kujundamiseks on vajalik tegevuse arendamise mudel, mis stimuleerib inimesi ühiskondlikus töös osalema globaalselt. Tähtis on rõhutada eestluse tervikluse süsteemi, mis haarab inimesi mitte üksnes geograafiliselt, vaid ka meie kultuurilist mosaiiki funktsionaalselt — eestluse sisu, püüdlusi, nägemusi, loomingut, usku, jõudu ja vaimseid võitlusvälju. Nende sihtide saavutamise vahendiks või jõujaamaks saab olla vaid selleks kujundatud suurüritus, „Estoniaad“ või „Eestluse elujõupäevad“, mis liiguks erinevate asukohtade vahel Eestis. Laulu- ja tantsupeod on kasvanud suureks ja noorus vajab nende suurürituste vahele midagi muud. Kuna VII Ülemaailmsed Eesti Päevad — ESTO 96 toimus oma peaüritustega Tallinnas, võiks uus üritus toimuda nüüd Tartus, kust algasid ka üldlaulupeod ja mis on saanud meie kultuuri ja nooruse linnaks.

4. Jätkata eestluse elujõu kongresside korraldamist teatud ajaperioodide järel ja teostada muid ühisprojekte vastavalt vajadustele.

5. Uus eestluse elujõu keskus või struktuur peaks saama tõeliselt meie vabategevuse rahvuslikuks keskuseks igakülgse kommunikatsiooni ja tegevuse arendamisega komiteede, toimkondade ja töögruppide võrgustiku kaudu üle maailma. Nüüdne arvutite rohkus loob eeldused kiireks ühenduseks üle suurte kauguste, ilma et tingimata kaugelt koosolekuile peab sõitma.

Uued initsiatiivid kasvatavad meie rahvuslikku vaimu, tegevusvalmidust, teadmisi organisatsioonilistest ettevõtlustest, kolmanda sektori osatähtsust Eesti riiklikes ettevõtmistes, riiklikele ja ühiskondlikele algatustele oma nõu ja jõuga kaasaaitamist, mis on seotud rahva sisemise kasvu ja jõupotentsiaali suurendamisega ja eelkõige ühist koondavate tähiste seadmise ja rollide uuendamisega üksteist toetavas töös. Eesti keele ja kultuuri miljöö aitab väliseestlasi rohkem siduda end oma rahvusliku pärandiga ja kodueestlasi mõista elu võõraste rahvaste keskel.

Märkmed: