Raha paneb rattad käima, tõsi küll. Kuid raha pole kunagi igiliikurit loonud, niisugust asja pole olemas. Kapitalistlikus maailmas raha võimaldab palju projekte, ettevõtmisi majandada, aga ei garanteeri midagi, kui puudub näiteks reaalne turg, või visiooni läbiviijaid.
Võtame näiteks Lord Conrad Blacki, kes oma Hollingeri ajaleheimpeeriumiga tõi Kanada ajaleheturule uue, värske mõtlemisega ajalehe National Posti. Eeltöö kestis kaua, Blacki ettevalmistused tähendasid, et uuel lehel oli peatoimetajast postitoatööliseni meeskond komplekteeritud, parimad ajakirjanikud palgatud, äriplaan olemas võrguleheküljeni välja.
Ent võta näpust. Isegi Blacki raha ei suutnud Torstari giganti turuliidri kohalt kõigutada. Nagu David Galloway, Torstari president 5. novembri kõnes tugev turunish ja kasvuplaanid pole mitte ainult ajakirjanduse tuleviku külge seotud, vaid laiahaardelise visiooniga, mis hõlmab pigem telemeediat ja Internetti, kaabeltelevisiooni.
Ajalehed jäävad siiski oluliseks osaks, kuna aitab, et Toronto Star, Kanada suurima tiraazhiga päevaleht suudab meelitada ohtralt kuulutajaid, mis ajakirjanduses on ikkagi põhi sissetuleku allikaks, mitte tellijad.
Vaadeldes etnilist meediat, on märgata paari asja. Pole mingi ime, et näiteks Torontos Corriere Canadiense on edukas - itaallasi on Torontos mitusadatuhat. Sakslasi Lõuna-Ontaarios palju - nende leht kuulutusi täis, lehte jagatakse saksa toidupoodides isegi tasuta. Venemaalt tulnud immigrantide laviin majandab Toronto venekeelseid lehti. L¹Express õitseb tänu 100,000 suurusele prantsuse päritoluga Toronto kogukonnale.
Mida aga teevad väiksemate rahvaste lehed? Suurematel on majandusliku edu tõttu võimalik tööd pakkuda; ka keeloskajaid, kirjutajaid rohkem kellest valida, neist eriti hiljuti sisserännanute hulgast. Tarvitaks ühe näitena väljaannet Canadian Scene mida enam kui 40 aastat toimetas Ben Viccari, kes pakkus etnilisele pressile ülevaateid Kanada poliitikast ja kokkuvõtteid etnilistest lehtedest. Neid tavaliselt kirjutasid Canadian Scene¹ile etniliste lehtede toimetajad, vastutasuks said nad väljaande tasuta.
Möödunud aastal lakkas Canadian Scene paberil ilmumas, nüüd saab seda vaid võrguleheküljelt lugeda. Põhjuseks esiteks raha, teiseks kaastööliste kahanemine. Võrgulehekülge saab teoreetiliselt üks inimene välja anda, paberil ilmuv aga vajab toimetust, talitust, ja tehnilist tuge.
Kuidas puudutab ülalolev meie ajakirjandust? Üks tõsine mure, millega peab arvestama, et meil järelkasvu peaaegu ei olegi. Viiekümne aasta eest, kui loodi Torontosse kaks eestikeelset ajalehte olid siis väljaandjad kodumaiste kogemustega kirjastajad ja ärijuhid, kaastöölised samuti kodumaal ajakirjandus hariduse saanud, või keeleliselt laitmatu kirjaoskusega. Tänaseks on need inimesed kas puhkamas igavest und või auväärses eas, ammugi pensionil. Rahvuslik soov oli et oleks oma ajakirjandus, kaastöölised ei kirjutanud mitte majanduslikust huvist.
Ning ausalt, ei oleks suudetudki kutseliselte reporteritel palka maksta. Tööd tehti igapäevase leiva teenimise iõrvalt, sümboolne honorar tihti ei katnud üritusele mineku kulusidki, rääkimata artikli kirjutamisele pühendatud ajast. Kui see näputäis kes ikka kirjutada soovib või seda teha oskab lõplikult kirjutusmasina sulgevad, siis pole kusagilt nendele asemikke võtta.
Ajalehe toimetused ja talitused ei koosne aga ainult ajakirjanikkudest, toimetajatest fotograafidest. On olemas korrektorid, ladujad, kuulutuste hankijad, tehnilsed toimetajad, varustajad, lehe väljasaatjad. Nendeta leht lugejani ei jõua. Vabatahtlikuna niisugust tööd ei tehta, selletõttu ongi tellijad ja kuulutajad, kes majandavad lehtede väljaandmist. Ning keegi sellega rikkaks pole saanud ega saagi. Pole veel kuulnud lahendust murele, kuidas igiliikurit otsida tööliste, lehetegijate, kirjutajate majandamise vallas.
Kõige teravam küsimus aastal 2001 on keelega seotud. Kui Torontos ringi vaadata, siis need eestikeelsed ettevõtted ja ühistegevuseharud mis on veel elujõulised on seda ainult selle tõttu, et viimase 10 või nii aastal Eestist Torontosse kolinud inimesed on seal ametis. Eesti koolid ei suudaks tegutseda ilma kodumaal filoloogilise või muu kõrghariduse saavutanud õpetajateta. Eesti ühispangaleti tagune ametkond -Eestis keelehariduse saanud. Ajalehtede juures juba mõnda aega on keeleline toimetamine toimunud tänu hiljuti saadud kodumaisele haridusele.
Mis siis saab, kui praegused tublid reporterid, ja vabatahtlikud kirjutajad enam ei suuda või ei soovi kaastööd teha? Ei saa oodata jubagi ülekoormatud toimetuste käest, et nad jubagi mitme muu ameti kõrvalt veel reporterisule võtaks kätte.
Esiteks, tasemel palka, nagu Lord Black suutis National Postis maksta, ei ole võimalik pakkuda. Väikese tiraazhiga ajalehele on see utoopiline. On lepitud sümboolse honorariga pool sajandit, ent kas enam. Ka keelelist haridust on vaja, ajakirjandusliku väljaõpetust. Muidu jõuame European Reporteri tasemele, mis kuigi oli hea, ülevaatlik kord kuus ilmuv väljaanne, Euroopa uudiseid lugejale ainult inglise keeles ära toob.
Eesti ajalehe põhitellija on teadagi aga vanema põlvkonna lugeja kes ei soovi ekraanilt, vaid ajalehest uudiseid saada.Tuleviku küsimused siis, mis vajavad lahendamist, on järelkasvu kinnitamine, nii lehe lugejate, kirjutajate kui tehniliste tegijate hulgas. Ning siin ainüksi rahast ja heast tahtejõust ei piisa. Siinne ühiskond kes soovib näha püsivat, elujõulist ajakirjanduslikku väljaannet, peab panema pead kokku, ja ka selle mure, mitte ainult majandusliku küsimuse lahendama.
TÕNU NAELAPEA
