Palun valgusta meie lugejaskonda mõne sõnaga sellest, kuidas kogu üritus teoks sai ja kui pikk oli ettevalmistusaeg.
RAM’i siiakutsumise mõte sai alguse umbes kolm aastat tagasi. Tahtsin teha midagi eestipärast oma orkestriga. Tuli pähe, et RAM ei ole Kanadas käinud üle kahekümne aasta. Meie inimesed mäletavad seda käiku, RAM’i renomee on maailmas väga võimas. Ma ei pidanud silmas ainult eesti publikut, vaid tahtsin tutvustada Eestit rahvusvahelisel foorumil. Eesti on rahvaarvult kaugelt väiksem kui Toronto, aga meie riik toetab kultuuri tugevalt. Lisaks kõik need poliitilised sündmused ja pinged, mis maailmas käärivad - oleks hea, et Eesti näitab ennast natuke rohkem sellel mandril. Hakkasin oma orkestriga rääkima ja muidugi tõusid kohe kahtlused, et see on nii suur ettevõtmine, kuidas me sellega toime tuleme. Ainus viis seda teha oli tõesti suurejooneliselt, laias mastaabis. Leidsin, et on lihtsam teha suurt asja kui väikest. Hakkasin rääkima ja pinda sondeerima, idee leidis head vastukaja. Siis tuli nõu pidada kolleegidega Eestis, küsida nende arvamust. Et RAM Kanadasse tuua, see on majanduslikult ülisuur ettevõte. Sõitsin Eestisse, et alustada läbirääkimisi RAM’i direktori Indrek Umbergiga. Sama tegin siin kohalike kultuurivahendajatega, Ontario Arts Council jne. Orkestriga tegime kohapeal taotlused, Indrek tegi sama Eestis ja tundus, et asi hakkab ülesmäge minema. Aga siis oli vaja leida teisi privaattoetajaid, sponsoreid, kolm aastat kulus jah selle tööga ära. Pikk aeg, aga ausalt öelda, lühikese ajaga poleks sellest suurt midagi välja tulnud. Ettevalmistusperiood pidi olema piisavalt pikk.
Kuidas oli osavõtt kontsertidest väljaspool Torontot, väiksemates keskustes?
Igal pool olid saalid väljamüüdud ja puupüsti täis, ka nendes keskustes, kus eestlasi peaaegu üldse ei ole. Rõhutan veel kord, et minu sihikul olidki eeskätt kanadalased või teised mitte-eestlased. Loomulikult me ootasime ka eesti publikut, aga mõte oli ikka laiemale avalikkusele näidata, milleks meie väike rahvas on suuteline. Ottawa oma diplomaatide ja välissaadikutega oli eriti oluline, kohal viibisid ka Euroopa Liidu esindajad. Nad veendusid, et Eesti on väike, aga võimas riik. Toronto kontsert koos orkestriga oli erakorraline sündmus. See võiski olla esimene kord siin Kanadas, kus nii palju eesti muusikat ühes programmis, kaasa arvatud orkestripalad. Tormise avamäng ja Räätsa kammerkontsert kõlasid kindlasti esimest korda Kanadas. Kapi „Põhjarannikut“ ja Aava „Sõdalaste koori“ on meie oma meeskoor esitanud, kuid mitte orkestriga. Näitasime, et Eestis on peale Arvo Pärdi veel terve hulk arvestatavaid heliloojaid.
Enne, kui esitan sulle oma viimase küsimuse, pakun välja ühe omapoolse tähelepaneku. Tänu viimatimainitud kontserdile said ka paljud meie kohalikest kaasmaalastest teadlikuks, et siin tegutseb kvaliteetsel tasemel orkester, mis mängib eestlase taktikepi all ja mida võib teine kordki kuulama minna. Nüüd siis: kuidas on su enesetunne pärast seda pingerohket perioodi?
Enesetunne on selline, et suur koorem on turjalt ära. Tundsin endal tohutut vastutust selle turnee õnnestumise pärast. Tahtsin väga, et kõik kulgeks hästi, käiks nagu kellavärk. Ja tõesti, ta käis. Ma ei kogenud ühtki probleemi ega vähimatki ebakõla. Rääkisin Indreku ja Anuga (Huntsaar, RAM’i toimetaja), nad mõlemad jäid kõigega ülimalt rahule. Neid oli hästi reklaamitud ja see oligi vist kõige suurem töö. Pean rõõmuga tunnistama, et Kanada press oli väga positiivselt häälestatud. Muide, esinemine eesti koolilastele oli väga tähtis, nüüd nad mäletavad seda aktust elulõpuni ja igatsevad järgmisele laulupeole. Käisin kogu aeg kooriga kaasas ja ka osalesin kavas. Pidin igal pool olema, see oli minu kui produtsendi huvi. Lisaksin sinu heatahtlikule märkusele, et mul on hea meel, et ka Eestis saadakse teada, et meil on siin kvaliteetne orkester, mis nende muusikat mängib. Kokkuvõttes – jah, mu enesetunne on päris hea.
Küsis Eerik Purje
