Spoilerid!
Elu24.ee
19. juuli 2019,
Priit Võigemast mängib Eesti uues spioonifilmis peaosalist.
FOTO: Eesti Draamateater
Kui sõjaväeluure agent saab ülesande leida oma ridadest Nõukogude topeltagent, käivitub poliitiline mäng, mis viib Eesti Vabariigi kadumiseni maailmakaardilt. Agent otsustab anda viimase vastulöögi. See on järgmise Eesti suurfilmi süžee.
https://kinoportaal.postimees....
2019. aasta esimeses tootmistoetuste ning vähemuskaastootmiste taotlusvoorus jagas Eesti Filmi Instituut (EFI) välja 1,32 miljonit eurot. Teiste seas said rahastuse spioonilugu, mille peaossa võib oodata Priit Võigemasti, kirjutas Postimees.
Tõsieluliste juurtega «O-2» sai 600 000 eurot toetust. Linateose tegevus viib Molotov-Ribbentropi pakti aegsesse Eestisse – aastasse 1939. Filmis kehastub Priit Võigemast Eesti Sõjaväeluure (O-2) kapteniks, kes naaseb kodumaale, et uurida oma ametivenna salapärast surma. Jälgi ajades joonistub aga üha selgemalt välja Punaarmee Eesti okupeerimise plaan, milles on oma osa mängida Nõukogude sõjaväeluurel.
Stsenaariumi autorid on Tiit Aleksejev, Eriikka Etholen-Paju ja Tom Abrams ning filmi toodavad Nafta Films ja Taska Film.
Režissöör on Margus Paju, kes võlus südameid lastefilmiga «Supilinna salaselts». Oma värskeima projektiga pöördub režissöör spiooniloo radadele.
«Seda, kui halvasti meil kõik 1939. aastal läks, teame me kõik. Võttes ette Tiit Aleksejevi kirjutatud materjali, hakkasin ma ajaloolaste kaasabil otsima, kas Eesti mõne väikesegi võidu saavutas. Uskuge või mitte, see võit oli olemas ja võib-olla et suuremgi, kui me arvata oskame,» avas Paju filmiloo tagamaid.
Filmitegijad koostasid filmi sisu ja olustikku kirjeldava kokkuvõtte, kus avalduvad mitmed olulised ja põnevad detailid süžee kohta. Kes tahab filmi tulevikus värske pilguga näha, ei peaks siitkohalt enam edasi lugema.
Ajalooline põnevik, mis on 100 minutit pikk, kasutas stsenaariumi konsultantidena Mart Laari, Agur Bennot, Ivo Juurveed. See näitab, et filmitegijatel on tõsi taga ja üheskoos püütakse teha filmi, mis oleks ajalooliselt täpne, kuid samas ka põnev.
Sõjavägede Staabi II osakond (O-2) ehk sõjaväeluure oli aastail 1918–1940 Eesti Vabariigis sõjaväelist välis-, vastu- ja raadioluuret teostanud asutus. Osakond jagunes neljaks kindla ülesandega jaoskonnaks. A-jaoskond oli neist kõige avalikum ning kogus infot sõjaväeatašeede kaudu. B-jaoskond oli Eesti vastuluure, C-jaoskond tegeles NSVL«iga ja D-jaoskonna tööks oli raadioluure. Eesti sõjaväeluurel oli hea maine. Nõukogude Liidus omati ilmselt head agentide võrgustikku, mida näitab ainuüksi see fakt, et infot müüdi nii brittide MI6-le kui Jaapani luurele. Kuigi agentide palgad olid närused, maksis Eesti sõjaväeluure oma allikatele heldelt. Maksmiseks kasutati nii kroone ja dollareid kui isegi narkootilisi aineid. Paarikümne tegevusaastaga suutis O-2 korraliku agentuuri üles ehitada, mis küll 1939. aasta sündmuste tõttu mööda maailma laiali pillutati.
1939. aastat võib lugeda ka reetmise aastaks. Kui Eesti Vabariik sõlmis Nõukogude liiduga baaside lepingu, et punaarmeed abistada, siis andis tolle aegne valitsus Nõukogude liidule lihtsad vahendid riigi kaotamiseks maailmakaardilt. Nõukogude liidul polnud mitte mingisugust põhjust väikest Eestit hoida, selle asemel kasutati neid oma territooriumi suurendamiseks ja Euroopasse ukse avamiseks.
Ajaloolane Mart Laar andis filmiks idee.
Vaatamata iseseisvuse kaotamisele sai Eesti tol aastal väikese kesta sisse peidetud suure võidu. Filmi stsenaariumi konsultant Mart Laar jutustas loo Eesti sõjaväeluure ohvitserist, kes murdis Punaarmee koodi ja viis selle Soome. Tänu sellele kuulasid soomlased läbi terve Talvesõja Punaarmee sisest kommunikatsiooni pealt ning olid neist alati sammu ees. Ja võimatu sai võimalikuks. Kordades väiksem Soome armee ei jäänud sõjas Punaarmeele alla ning Soome säilitas oma iseseisvuse. Iseseiseva Soome ja vaba maailma lähedus oli aga eestlaste jaoks läbi okupatsiooniaastate hindamatu väärtusega.
1991. aastal Eesti taasiseseisvus. Samal aastal kadus Nõukogude Liit maailmakaardilt. Me oleme harjunud küsima, mis oleks saanud, kui Eesti ja Nõukogude Liidu vahel oleks 1939. aastal puhkenud sõda? Aga võib-olla see sõda siiski peeti. Lihtsalt see kestis pea 50 aastat.
Film kasutab metafoorina tennist. Tennis oma puhta keskkonna ja esteetikaga on hea visuaalne väljendus 1939. aasta suve lõpu Eestile. Keskkond ja esteetika on kaunis ja glamuurne, kuid selle sees käib mäng kõrgetel panustel. Mida kauem sa mängu jälgid, seda enam hakkad seda mõistma. Sa hakkad mõistma mängijate salajasi motiive ja taktikat ning nägema mõrasid, mis kummagi rünnakus ja kaitses esinevad. Ja isegi päike ei tundu enam nii palav, tennised ei ole enam kaunid ja valged, vaid väljakuliivast punased ja mängijad väsinud. Kuni ühel hetkel seisab tablool skoor: O-2 ning väike riik on suurte ja vägevate poolt üle mängitud.
Peale Priit Võigemasti teevad filmis kaasa ka Gert Raudsep, kes mängib Major Anton Kurge. Anton Kurg on Eesti sõjaväeluure ülema abi, O-2 teine mees.
Rein Oja on kolonel Otto Saar, kes on Eesti sõjaväeluure juht.
Kristiina-Hortensia Port mängib Linda Ahvenat, kes on noor naistennisist, Eesti teine reket, kes teenib elatist «Kalevi tenniseklubi» treenerina.
Filmis näeb veel suurt hulka tegelasi, kellele näitlejaproove pole veel tehtud.
Film räägib ka reetmisest, äraandmisest, pettusest, valetamisest ja võimust. Filmi läbib omamoodi apokalüptiliste märkide tume meeleolu, mida loo alguses näevad ja tajuvad vaid eriteenistuste spetsialistid, samal ajal kui avalikkus riigipeade juhtimisel «kodusid kaunistab» ja ülevoolavaid kõnesid peab. Läbi filmi kasvav tumedus, mis esialgu suveööde üürikestel hetkedel end ilmutab, kulmineerub sügisega, aastaajaga, kui kõik mis kevadel sündinud kas unne suikub või sureb. Selle liini lõppmänguks saab talv. Nüüd on päevadki pimedad ja vabariik poole sajandi pikkusesse unne vajunud.
