Talvehommikune linn oli juba ärkamas. Jõulukuu päike alustas madalt teekonda kargelt helesinises keskkonnas. Kuldsed kiired lämmatasid tasahilju pühadeelset valgusekirevust, mis pimeduse taassaabudes tegi linna muinasjutuliselt elavaks. Paksu härmatisega kaetud puud, põõsad ja kõik võimalikud kohad, kuhu ta pugenud oli, tekitas saabujatele kujutluse, et see oli ainult nende jaoks ettevalmistatud. Üle kiirteede riputatud hiigelsuured viidad juhatasid sõbralikult teed kõikdele tulnukatele, sõltumatult soost, rahvusest või mõnest muust tegurist.
Mõlemad masinad vurasid mööda laia magistraali nagu lõhnapeale, leidmaks Lõunasadama peidukohta. Sinnamaani, kuni ei olnud vaja mõelda, sujus kõik ülihästi. Mehed imetlesid modernset arhitektuuri, püüdsid kindlaksmäärata möödalendavate autode marke ja avastasid suuri kaubakeskusi. Pidevalt põles roheline tuli kõikides liiklusfoorides, andes võimaluse arendada ühtlast kiirust ka transiittranspordile. “Punane Partisan” tõmbas kõva tinnaga, nagu Kallutaja Tallinnas oli lubanud. Majad läksid aga üha suuremaks ja tee kitsamaks. Igale poole juhatati, kuid kuskil ei olnud märgata selles liiklusmärkide rägastikus laevasiluetti suunaga “ETELÄSATAMA.” Ronija upitas juba küljeaknast poole kerega välja, et paremini näha, et mitte mahamagada ärapööret kiirteelt. Külma tuule käes luges ta valjuhäälselt juhile ette kõik, mis oli siltidele kirjutatud.
Isä tule no heti….. ----- Isa.Tule kohe!
One moment …..- ------ Üks moment palun.
Riitä. Paljonko? ------- Aitab! Palju? Riit – e. puuriit; - rivvi sätitud hulk.
Mä oon Kalle. ----- Mina olen Kalle.
Tankit täyna. ------- Paagid täis.
Muista Kauboi…..----- Mäleta Kauboi. Ma olen avatud ööpäevaringselt.
Samas oli näha tagasivaates tuldud teesuundi. Korraga ta hõikas, et varsti vist peab tulema, “ITÄSATAMA” juba oli. Kuulnud ainult sadama nimetamist, tegi Kallutaja täispöörde paremale ja läbinud hooga suure kaare, vähendas Partisani hoo nullini ees põlev punane keelutuli. Ronija hoidis vaevu kinni välimisest ukselingist, et mitte lennata järsu pidurduse mõjul valgusfoori metallpostide alla.
“I-T-Ä-S-A-T-A-M-A,” veeris Kallutaja sildilt.
Külmunud Ronija hõõrus tulipunaseks tõmbunud kõrvu.
“Tead, ole rahulik,” õpetas Riks, ise mingit plaani haududes: ”Kõik teed viivad Rooma!”
Aeglaselt veeres läikiv ja vilkuv kuusekoorem otsima viita Rooma suunas.
Nähes oma paarilise äkilist väljakallutatud kurvet, kes kadus kuhugile südalinna suunas, tasandas hoogu ka hiigelveok.
“Kuradi Kallutaja. Närvid ei pidanud jälle vastu,” seletas Vaaderpass.
“Mis teha,” ohkas Ott.
“Mina kuulsin, et kõik teed viivad Rooma,” lisas rahulikult roolimees Herru.
Möödasõitvate sõiduautode akendest vahtisid imestunud näod seda aeglaselt liikuvat monstrumit. Mõned lapsed isegi lehvitasid ja näitasid näpuga, ise tummalt seletades oma papadele mammadele, kel võibolla isegi Jõulukuuse ostmise plaanid päevakorral. Viimaks otsustas Sheff, et pööraks õige eksinutele järgi, ja nii saigi tehtud. Arvestanud Herru osavust, riskiti valida ka südalinna tee, lootusega mõnel tänavaristil kohtuda kaotsiläinud kaaslasi. Kuskilt kõrvalteelt vilkuski korraks tuttav ja sähviv haagise siluett, kuid siis kadus ta jäljetult silmist.
“Küll politsei neid kohale toimetab,” arvas Ott.
Tänavad jäid üha kitsamaks ja juba kohtusid trammiliinidega. Liiklus tihenes. Möödapürgivad sõidukid tegid suuri kaari, et mitte sattuda võimsa veoki vahetuslähedusse, vastutulevad aga pidurdasid aupaklikkus kauguses. Kohati oli nii kitsas, et mööduv tramm suurest ehmatusest seiskus tükk maad enne ettenähtud peatuskohta ja seesistuvad reisijad tormasid välja vaatama enneolematut iseliikurit. Millimeetri täpsusega möödus Herru tänavaääres pargitud luksuslimusiinidest, ise seejuures mõnusalt mõmisedes. Korraga ilmus kusagilt vilkuv politseiauto ja politseinikud, saanud teada sihtpunkti, sõitsid ees kuni sadamani välja. Üheaegselt Tõrvaugu võimsa veokiga saabus lõpppunkti ka kolhoos “Punane Partisan” kuusekoorem, eskordituna samasuguste vilkuritega sõidukite vahel. Ülesande täitnud politseinikud andsid käega mütsikõrval au ja kihutasid oma ratsudega tagasi linnarägastkku.
“Tuleb välja, et see Rooma ei olnudki nii kaugel!” hõiskas Riks.
Mehed ei suutnud neid vallutanud rõõmsat elevust kuidagi varjata.
“Diplomaat! Tõmba pilli kah,” õrritas Vaaderpass.
“Tahad tappa saada. Vahi ringi ja õpi uued laulud selgeks. Mine tea, kas siia kunagi enam satudki?,” tõi pillimees mehikese maapeale tagasi.
Sadama sisene väjak oli piiratud juba sarnaste ehitistega, millistega sai reisi kestel mitmel pool tutvutud. Ühest neist avanes uks, ja sealt marssisid välja ainult Otile tuttavad figuurid Johtaja, Yritäjä ja Urkuri. Neid saatis paar vormis ametimeest.
“Saaks enne lonks kohvigi,” soovis Ott nähes neid hoogsalt lähenemas.
“Terve tuloa! Kahvi please,” hüüdsid tegelased pea ühest suust.
Hommikukohvi pakuti teiselt tänavapoolelt mugavast söögikohast. Kuum kraanivesi ergutas kripsutõmbunud näonahka ja tõi esile mitmepäevased habemetüükad. Laud oli
rikkalik. Ott püüdis põhjendada hilinemist, kuid härrad ei võtnud teda selles küsimuses jutule. Neile pakkus rohkem huvi Riksi laiahäälne kommentaar sündmuste kohta, mis juhtus lõpp-pikal teekonnal lõunakaldalt põhjakaldale.
“Voi perkele,” ergutati jutumeest ja naerdi südamest pausikohtadel. Targu jättis Kauboi mõningad olulised sündmused märkimata.
“No nii,” jätkas Johtaja. “Esmaspäeva hommikul alustame ametliku osaga täpselt kell seitse.”
“Null, null,” lisas tahtmatult Kallutaja.
“Täna on vaba päev. Siin on teile väike söögiraha ja hotell on seal autode juures ühes ametihoones. Tollimehed hoiavad koormatel silmad peal ja nüüd Hyvä Päivä!”
Ja nii oligi piiritu vabadus käes kuni töönädala hommikuni välja. Enne, kui saadi mindud linnapeale, oli mundrimeestele vaja selgitada, et hiiglasel ei tohi mootorit seisma jätta. Kuid vastus oli jäigalt ühene.
“Kolm minutit ja kõik. Seadus on siin riigis selline.” Nõudsid kangekaelselt ametnikud.
“Külm on kõva ja küte muutub süldiks. Seda kuradit ei käivita siis enne Jaanipäeva,” püüdis Riks tegelinskitele olukorda selgitada. ” Või siis kolm minutit seisab ja siis kolm minutit käib uuesti ja esmaspäevani välja. No on tõugud.”
“Vaata! Vabas Maailmas on kõik vastupidiselt, kuid üks on ühine. Võim on kui kusi, mis pressib ikka kõrvadevahele välja ja hoiab need peast eemal, muidu sarved vajuvad silmini,” vihastas Põder.
“Mis teha,” ohkas Herru. ” Proovin midagi leiutada.”
Ja pärast nädalast ühtlast töörütmi oli sunnitud puhkusele saadetud ka vapra hiiglase hirmunud süda.
Tormanud ummisjalu pühadeelses põhjalaste pealinnas mitmeid kilomeetrid, leidis Kauboi ühe suure kaubakeskuse, milline oli ka puhkepäeval avatud. Ainult mõned üksikud inimesed hulkusid mööda Jõuluehtes väikepoode ja uurisid tähelepanelikult vitriine. Hooga jooksis Riks algatuseks läbi kõik riiulid ja letid ja jäi hingetult seisma keset tehnikapoodi. Kogu see väike ruum oli täistuubitud viimse elektroonilise imekolaga, mida maailmas üldse leiduda võib. Ammulisui tegi ta silmadega pikka panoraami ja mitte ei märganud tema ees seisvat Põtra, kes talle otse silmavahtides hüüdis: “Kuku!”
“Lähme edasi,” ütles Kallutaja ja lõi Riksi suunas lootusetult käega.
Õhtuks kogunes saatemeeskond neile näidatud hotelli, kus kamba peale üks WC pott ja kuus madratsitega nari. Sisustus mehi ei morjendanud.
“Lähen tõmban korraks tuurid üles,” mühkas Herru ja ronis oma kõrgele ametipostile.
Rahulikult käivitus töökaaslase seiskunud süda. Nüüd sai mõeldud ka omi mõtteid. Nukralt vaatas ta päikeseloojangu suunas. Seal oli ta kodu ja pere ja….? Hellalt puudutas ta sõrmedega peakohal asuvat kasti. Veel paar mõtet ja siis oligi pill süles ja vanaisa lemmikviis vaikselt sõrmede alla helisemas. Niimoodi igatsedes ei märganud muusik kuskilt kabiini roninud hiirvaikset kuulajat. Üllatusega klahvidelt silmi tõstes, märkas pillimees naabrit. Sama jässakas, sama peajoonega - nagu kaksik, kuulas tundmatu härdalt igat esitatut muusikateost. Algul jutt kuidagi ei sobinud, kuid tasapisi uut lugu ettevilistades, leidis võõras tee ka kuntstniku südamesse. Alateadvuses nägi Herru silmanurgast, et “Punane Partisan” oli sooritanud pöörde ja kadunud kuhugi pimedusse. Kogeledes tegi tundmatu muusikule ettepaneku minna tema perele vähemalt õhtukski külla. Suurte raskustega püüdis ta selgitada, et kui ta oli uudistanud seda enneolematut veokit, siis kusagilt kostus salapärast muusikat.
“Näha, et oleme ühe ammeti mehed. Mulle ja mu perele oleks suur au kui sa tuleks meile nüüd kohe. Ma näitaks sulle oma sauna, naist ja lapsi.”
Suure punnimise peale võttis Herru oma instrumendi ning ronis ametikaaslase väikesesse “SAABI” ja sõit läks lahti.
“Mind kutsub naine Hessuks,” tutvustas kostitaja.
“Mind Herruks.”.
Umbes pooletunnise sõidu järgi keerati kaljudevahelisele külateele. Jõudnud taluõuele, tutvustas Hessu oma majapidamist.
Suures köögis, puupliidi ees, askeldas nii tuttavlikult vist viimaseid tunde käimapeal pereemand ise. Võõrast silmitsenud, naeratas ta sõbralikult.
“No Hessu, leidsid oma kadunud venna üles? Mina olen Maila,” ja ulatas oma pehmelt ümara käekese külalisele tervituseks.
Herrul paluti jope mahavisata ja võtta istet mugavasse kiiktooli. Samas selgitas peremees oma kaasale tekkinud olukorda, mille peale mõlemad kadusid kuhugi maja sisetubadesse. Herrul oli nüüd võimalus silmitseda seda lihtsat ja puhast igapäeva elukeskust. Suur kullast süda hõljus nähtamatu niidiotsas keset aknapinda, mille sees põlev küünal heitis üle köögi kauneid värelevaid mustreid. Laia akna ette oli riputatud paksude punaste revääridega tumerohelised Jõulumaalingutega villased kardinad. Siiruviirulised puukapid täitsid ruumi seinu, milliste klaasriiulitelt paistis igatsorti serviise ja muud pudi-padi. Võimas kaljune leivaküpsetuseahi, koos tavalise puupliidiga asetses maja keskpunktis, nagu meenutades püstkoda, kust elutelg suunatud Põhjatähele. Hele laudpõrand oli kaetud kirevate koduste kaltsuvaipadega.
Ühest kõrvaluksest sisenes kogu perekond. Ees erineva pikkusega kolm tugevat poisijõmmi ja nende taga ümarad vanemad. Kõigil naerul näod ees. Herru vaatas seda kui ilusat Jõulupilti, millise võiks ta ka ise kokku panna. Keijo, Taisto, Seppo, Maila ja Hessu tutvustasid igaüks end nimepidi. Herrul jooksis vargsi tahtmatult pisar üle habemetüügaste ja kadus kuhugi südamepoolsesse sügavikku. Kohvi ja kuumad pirukad pandi lauale ja meestevägi tegi hetkega laua puhtaks. Pereema vaatas seda kõike heameelega ja lõbusalt tõi lisa. Eine lõpuks luges pereisa väikese palve, mida heledapäised, väheke sassis juustega jõmmid, kaasa pobisesid.
Jutt laabus, ja vaatamata keele erinevusele, võeti appi käed, jalad, pliiatsid ja paberid. Midagi ei jäänud arusaamatuks, sest mehed olid elanud ja mõelnud ühes ja samas maailmas, mis sest et erineva võimuall.
“Ja need traktorid ja laudad ja loomakari ja autod on kõik sinu?” päris hingepõhjani üllatunud Herru.
“Ja see naine ja lapsed ja see mets ja maa veel lisaks,” naeratas Hessu ja patsutas Herrule sõbramehelikult õlale.
“Kuule Hanurimees, ega sa vastu ole kui kutsun naabrid ja ämma ja äia ja siis vähekene laulame ka,” palus viisakalt Hessu.
Sel ajal, kui Herru sättis oma lõõtsa, oli kööki kogunenud hulgaliselt rahvast. Noori ja vanu - väikeseid ja suuri. Oma paarkümmend laulusõpra olid istunud pinkidele, kellel kohvitass käes, kellel jutuhoog keelel. Ärevalt valis Herru mõtetes lugu, millega alustada. Prooviks võttis ta kõige lauldavamast helistikust lihtsa akordi, et siis mängida kõigile tuntud lugu merelainetest, kuid juhtus hoopis midagi imelikku. Sõnalausumata tõusid kõik ruumisolijad püsti ja laulsid oma riigi ja rahva ja maa hümni. Herru teadis viisi ja sõnu hästi, kuid iialgi ei ole ta julgenud seda lugu veel pilli seest ülesse leida. Vaikselt saatis ta lauljaid ja ise mõtles, kunas saabub see hetk, et koduõuel võiks sama kindlalt ühiselt laulda oma maa ja vennasrahva kõige pühalikumat viisi. Ei tea, kas seda enam mäletataksegi.
Hoolega kuulas lõõtsamees uusi ja tundmatuid meloodiaid. Kasutusele võeti lauluraamatud või vilistati viis lihtsalt ette. Vahepaladeks esitas Herru omakandi lugusid, ise kõlavalt kaasa lauldes. Trumbiks kujunes kõigile tuttav meloodia Laulusaarest, mida kõvahäälselt kõik kooris esitasid.
“Sauna on kuuma,” hõikas perenaine.
See teade oli lahkumise märgiks. Eranditult käis igaüks lõõtsameest kättpidi tänamas. Kiitsakas naabrimees, paksude prilliklaaside tagant silmadega otse südamesse puurides, pigistas kaua muusikamehe juba vähe krampis kätt ja ütles, et hommikul kohtume kindlasti.
Saun oli kuum. Kodune kasevihtadega raputamine viis Herru mälestustest kõik lähimineviku ja kosutav uni puuvoodis pani põrisema ka aidakatuse, kus vägilane puhkas väsimust.
* * *
“Ei tea, kas Herru märkas meid?” uuris Riks kui Kallutaja oli juhtinud koorma ohutusse kaugusesse. “Ott ja Vaaderpass jäid vaikselt tuttu. Tollimehed vahtisid kauboifilmi ja ma ütlesin neile, et see on igavene vana jama.”
“Kas sa mäletad, kuidas sõita?”päris roolikeeraja.
“Põder teab. Tal sarved sinnapoole sirgu,” nöökis kaabukandja.
“Tõmba siit paremale ja siis vasakule ja ära jumalapärast seda feiervärki põlema pane,” õpetas Ronija.
“Mitte millegagi ei tohi silma paista. Jätta igasugune isetegevus,” täiendas vähe närvis Riks.
“Teen täpselt nii kui kodumaal,” vastas Kallutaja.
Küllaltki valutult jõuti suurele mootoriteele. Nina idasuunas, rühiti leidma lahendust viinalao likvideerimiseks.
“Teate poisid. Ma väga palun, et jätame talle hoidmise eest paar pudelit. Tagasiteel laome ilusasti kõik kohale ja ühe kasti ostame kuskilt teepealt tagasi. Esimees peab oma raha kindlalt kätte saama,” püüdis roolija alandlikult sugulasi mõjutada.
“Tead vend. Sinu asi on, et me hommiku kuueks oleks platsis tagasi. Ülejäänud jäta meie hoolde,” vastas Riks viinalao vastutajale.
Pimedus hakkas kimbutama. Ronijal tekkis orienteerumisega raskusi ja hoolega jälgides jäi järjekordselt viit “ITÄSATAMA” vastassuunda. Juba oli möödutud mitmetest “ESSO” jaamadest, kuid õigeni pidi olema veel umbes kümme kilomeetrit.
“Ikka panime mööda,” ärritas Riks.
“Oled prantsuse keele selgeks saanud, et kiirustad kohtamisele,” narris Põder.
“Selle jaoks keelt ei ole vaja,” täiendas roolija.
“Ära vahi paremale. Siia tulles oli nina hoopis teisele poole ja nüüd ta võib jääda seljataha,” vihastas Riks.
“Näe, seal ta särab,” avastas Kallutaja ja võttis kurve vastassuunda olgugi, et liiklusmärgid näitasid hoopis midagi muud.
Enam müüjatari käsi ei haaranudki telefoni järele kui filmistaari meenutav klient ta leti ees seisis. Naeratav kauboi tegi momentaalselt kõik selgeks. Vaevalt paar lonksu aromaatset kohvi maitsnud ja silmadega teineteist piilutud, sisenes äriomanik Kalle isiklikult. Kallutaja, Ronija ja Riks läbisegamini selgitasid rahulikule kuulajale situatsiooni keerukust, kuhu satutud lihsalt saatuse tõttu. Viimased lootused olid pandud tema kohalikele võimalustele ja muidugi ka nutikusele.
“ No nnnnääiiiin?”
“Yes Siiir! “ .
“Ymmäran,” vastas kavalpea ja käskis sõita tema “VOLVOLE” järgi.
“Ootan teie peatset saabumist. Mul jäi jutukene pooleli,” vabandas Kauboi ja tormas hooga lõpetama aromaatset kohvitassi.
“No on põrsas,” vihastas Kallutaja. “Kättemaks tuleb kohutav.”
Kiiruga tiireldi mööda kaljudevahelisi kitsaid külateid ja siis jõuti mingisuguse töökoja ette. Kuni pimeduse piirini oli näha igatsorti hunnikutesse laotud autovrakke ja nende osi. Kasutatud rataste virnad ulatusid vist Linnutee kõrgusteni välja. Kohalik töömees astus lähemale ja uuris kõigepealt kolhoosi “Punane Partisan” läikivat kabiini ja puldankattega pikka haagist. Kabiinist meeldis talle vast kõige rohkem elevandiluine rooliratas, mille sarnast oma nikerdustega ta veel kunagi ei olnud kohanud.
“Olet itse rakentanut tä rekka,” uuris Proff.
“Meie teeme kõik ise,” vastas Kallutaja uhkelt.
Siseneti töökotta ja arutati, kuidas tehniliselt kõige reaalsem vabastada koorem liigsest lastist. Leidnud ühiselt lahenduse, läks Proff külmetuskapi juurde ja pani lauale tosina õllepurke. Põder lisas sinna veel kõik järelejäänud vorstijupid. Vähe verd käivitatud, ajas Kallutaja autot edasi nii, et järelkäru jäi iseseisvalt kahe toe najal õhku rippu. Proff tiris töökojast välja pikki juhtmeid ja voolikuid, millede teises otsas asusid mitut tüüpi keevitusaparaadid. Kallutaja ja Põder ronisid koorma alla ja püüdsid määrata seda kõige õigemat kohta, kust lapp paksu metalli väljalõigata, et kastid läbi mahuks.
“Siit hakka peale,” koputas Kallutaja haamriga põhja pihta.
Tubli sädemetest rikka tunni rabeles Proff voolikute ja tulega koorma all. Vahetevahel ronis ta sealt välja, et võtta lonks plekkpurgist või teha lihsalt suitsupausi. Sel ajal Ronija ja Põder tassisid ämbritega vett ja jahutasid kuumaksläinud haagise korpust. Viimaks teatas meister, et Ronija mahuks juba pilust läbi. Toppinud paar veega täidetud plastkanistrit kuuskede sisse, puges Ronija ise neile järgi. Seest kostis kõvat okste raginat ja siis hüüdis ta, et sihtmärk on saavutatud. Selle tõestuseks võttis Proff veel lõpuni avamata luugist vastu mõned pasunaga pudelid. Peaettevõtja uuris hoolega kaupa.
“Pieni taukko,” sõnas ta ja samas oli pasunist avatud. “Klaar,” andis ta otsese hinnangu.
Kontoriruumis jäid sisutuks veel paar haljast klaaskesta. Vahetevahel tõusis Proff ja kontrollis, kas sauna elektrikeris käivitus õigel reziimil.
Veel tund rabelemist ja kõik kümme puukasti laoti virna salajasse sauna taharuumi. Kallutaja võttis tükk paberit ja õngitses taskupõhjast näritud pliiatsijupi.
“Miinus kakskümmend ja pluss viis.”
Töökäigus täiendas laohoidja arvutust veel kahe pügalaga. Korraga hõikas Proff, et gaas olevat otsa saanud. Kalle ja Põder saadeti naabri käest gaasi juurde kauplema. Koos varugaasiga lisandus seltskonnaga veel tugevakondiline töörügaja. Sõiduauto pakiruumist tõstis ta lendleva kergusega välja raske gaasiballooni, seejuures ühtki häälitsust tegamata.
Ymmäran. ---- Saan aru.
Yes siir. ------- Just nii söõr.
Olet itse …..------ Kas sa oled ise ehitanud selle koormaauto?
Pieni taukko. ----- Väikene vaheaeg.
Tänutäheks ulatas Kalle talle isikliku pasunamehe ja Kallutaja kriipis oma arvepidamisele ühe pügala juurde.
“Nyt riittä,” sõnas Proff,” Aamulla on loput.”
Veel mitu pulka kriitseldas Kallutaja oma arvepidamisele lisaks. Saunalaval püüdis Kalle selgitust saada, miks laomees nii täpne tahab olla. Tema meelest käed ju ammu kokkulöödud. Seepeale uuris Kallutaja oma arvepidamist ja kogu jõust pingutades viskas määrdunud paberilipaka saunakerisele, kus see vastutahtmist aeglaselt söeks muutus.
“K..k..kui on läinud trrrr…umm, siis pppp….pulki pole kellegil vaja,” arutas laomees ja tõmbas torupuhujalt järgmise murumütsi.
* * *
Täpselt kolm tundi enne päikesetõusu äratati Herru raskest unest. Hommikukohvi joodi pererahvaga ühiselt. Juttu tuli ka autokoormast, mis kaugelt kohale toodud.. Ülimalt piinlikult raske küsimuse vastamine tõi metsamehe maapeale tagasi.
“Jõulukuused,” vastas ta lühidalt.
Pereema seletas vurinaga, et eilses Iltalehes ja õhtustes TV Uudistes oli näidatud isegi pilte kuuskede saabumisest lõunanaabrite maalt. Seal oli pikalt juttu, et teil seal tuhandeaastane Jõulukuuse traditsioon.
Leidmata oma ettenähtud rada jäi Herrul selle uudise peale viimane pirukatükk suus ringi tiirlema. Külalisele esitatut raske küsimuse lahendus lõppes ootamatult hästi. Juhuslikult sattunud võõras osutus hoopis nii tähtsaks tegelaseks ja - kui nad oleks kuulnud, et Herru taskus on veel diplomaadipass siis……? Pereema rõõmustas, et täna keskpäeval tulevad nad kindlasti kogu oma rahvaga vaatama lõunanaabrite kuuselaada avamist. Kindlasti ostavad nad sel aastal omale Jõulupuu just Herru käest ja …!
Sel hetkel sirises õrnalt uksekell. Sisse astus käepigistajast paksude prilliraamidega õhtune naabrimees. Ta täitis kindlalt oma lubadust. Viisakalt seletas ta, et viimase suve maasikasaak oli olnud ülihea. Tal jäänud kõvasti sääste pangaarvele. Kaua oli ta otsustanud, kas osta uus televiisor või mänguriist akordeon. Herru ei mõistnud mõhkugi kuhu maasikakasvataja rihib. Selgus saabus alles siis kui lõõtsaostja pani pataka raha pillipeale ja osutas sõrmega Herrule, et see on temale ja pill temale.
Herru oli ostnud uue pilli alles eelmisel suvel. Tõrvaaugu maapoodi oli toodud kuus niisugust riista. Kaua mõtlemata pani Herru letile oma kuupalga ja pill kastiga koju. Tema teada peaks neid seal veel viis tükki riiulil edasi tolmlema..
“Kui läind siis läind. Küll ma uue saan,” lõi Herru käega ja rahapakk suruti vastu pillimüüja tahtmist ta vatijopi küljetasku.
“Ilm on sama külm kui eelmine päev. Vaata et krõbedamgi,” mõtles Herru kui “SAABI” mootor käivitus.
Enne ärasõitu tegi ta oma kaaslasele selgeks, et on nüüd on küll abi vaja. Töökojast võeti kaasa paar leeklampi, puuriidast mõned halud ja hunnik õliseid kaltse. Autosse oli roninud ka õnnelik naabrimees, koos punase kuldäärse akordeoniga ning sõit läks linnapoole lahti.
* * *
Nyt riitä… ------- Nüüd aitab. Hommikul lõpetame.
Hommikul ärgati paraja pohmelliga. Mingil ajahetkel oli lisandunud ka Riks. Kogu seltskond oli öö möödasaatnud kes kuhu juhtus. Leiliruumi uksed olid pärani valla ja kerisesoojus kaitses puhkajaid kõvast pakasest. Nagu hoobilt olid mehed jalul ja sõna lausumata keevitati kinni viimane metalliriba. Peakaupmees surus Riksi nahkjope taskusse pataka raha ja start löödi sadamasuunas lahti. Poole tunniga tuli läbida tundmatu teelõik. Pärast järske kurve möödus veokist tuttav “VOLVO” ja kihutas teejuhina kuni “ETELÄSATAMA”-ni välja. “Punane Partisan” peatus kolleegi kõrvale.
“Kell on täpselt seitse null null,” uuris Kallutaja roolitagant ümbrust.
“Herru masin juba aurab. Käivitab vist,” seletas Riks.
“Käime korraks putkas. Peseme larhvid puhtaks,” tegi Põder ettepaneku.
Parajat tossu tuli Broneviku võimsa kere alt. Koos oma kaksikvennaga müttas Herru mis hirmus, et sellel suurel loomal hinge sisse põletada. Terve väikelõkete süsteem oli paigutatud pikki auto põhjaalust ja siis ka veel leeklampidega kuumutatud.
“Keedame süldi soojaks,” õiendas tahmane mehhaanik.
“Ja hanuri soitaa jälleen,” täiendas kaksikvend.
Maasikakasvataja jälgis suure imestusega kogu seda tegevust ja ütles: “Juhannus saapu puolen vuoden päästä,”
Herru proovis käivitada mootorit, kuid see punnis veel vastu. Just siis kui ta pea ees kapoti all leeklambiga kõrgsurvepumbale tuld andis, saabus kohale sireenide huilates tuletõrje. Paar niklipunast pritsiautot seiskusid iseliikuri esi- ja tagaotsa vahetuslähedusse. Korraga oli plats kiivritega mehi täis ja Bronevik valget vahtu puistavate voolikutega sissse piiratud. Maasikakasvataja tõrjuti ohutusse kaugusse. Sireenide peale olid majast väljakaranud ka ülejäänud strateegilise koorma saatemeeskonna liikmed. Kõrvalputkast aga lähenesid kiirustades tollimehed koos Johtaja,Yritäjä ja Urkuriga. Herru seisis kustutatud leeklambiga kõrgel autoninal kui valges kostüümis Jõuluvana. Umbselt lumesarnase vahuga täidetud hiiglase kere alt ukerdas värske õhu kätte leeklambi hoidja koopia. Nähes neid kahte skulptuuri, ilma käsku saamata, lõpetasid pritsimehed üheaegselt oma äkkrünnaku. Hirmsad vandesõnad lendasid kõrgelt autoninalt üle mere kodumaa poole.
Rohkem võõrastele tähelepanu osutamata arutasid mehhaanikud isekeski midagi. Siis ronis neist üks Broneviku kabiini ja seiskunud mootor startis meeletult musta tossu tagant välja puhudes, milline peagi valgeks auruks muutus. Sõnalausumata hakkasid päästemeeskonnad kokku kerima oma pikki voolikuid. Eemaltvaates oli Bronevik kui lumise harjaga kalumäe tippus.
Mundris ja mundrita ülemused kogunesid, et leida ühine lahendus kogemata tekkinud ekstremaalsele situatsioonile. Tollimehed asusid tööle kolhoosi “Punane Partisan” veoki plommide kallale ja spetsiaalsete näpitstangidega lahti murdma kolmesada seitsekümmend kuut plommi. Sündmuspaigale olid kohale jõudnud ka esimesed kaameramehed ja trügijad ajakirjanikud. Kärsahaisu oli tunda kõikjal.
Ott, Johtaja, Yritäjä ja Urkuri sõnulesid kõvasti Peatolluriga. Mitte kusagil ei olevat kirjas, kuidas maksustada riiki sissetoodud Jõulupuid.
Ja hanuri soita …. ------ Ja siis saab jälle lõõtsa mängida.
Juhannus saapu ….. -------- Jaanipäev saabub alles poole aasta pärast.
Viimases hädas soovitas Johtaja oma maa ametimehel üle lugeda kõik kuuseokkad ja siis presidendilt nõu küsida, millega Peatollur ka päri oli. Kuid lahendus saabus hoopis mujalt.
Puupõlemislõhna tundsid juba kõik, isegi voolikute kerimist lõpetavad vahumehed. Seks ajaks olid plommimurdjad jõudnud oma tegevusega niikaugele, et koorma puldankate tõmmati juba pealt. Värskelt hapniku juurde voolanud, prahvatas kuusekoorem sädemeid pildudes ja praksudes ereda leegiga põlema. Kolhoosi “Punane Partisan” läikivat veokit eemaltvaadatuna tundus, nagu ta uhke punatukaline soeng oli hirmust püsti tõusnud.
Veri tarretus pea et kõigil sündmustjälgivatel kohalviibijatel. Päästemeeskonna pealik taastus koos kaamerameestega koheselt ja tormas esimese raidkujust voolikukerija juurde. Teised kiivrimehed toibusid ka ja jätkasid kiirustades oma tegevust vastupidises suunas. Suured veekaared joonistusid päikesetõusu ootaval taevataustal ja lõikasid kui kääridega veoki hullunult rabelevat punatukalist soengut.
“Nu vot kino!” imestas Frits.
* * *
Nagu taolistel puhkudel ikka, jätkas elu oma loomulikku rada. Pärast pritsimeeste lahkumist ronis kolhoosi sugulusmeeskond veokasti ja püüdis kindlaksmäärata õnnetuse kahjustusi. Veokile ja puldankattele kuumus olulisi muutusi ei olnud tekitanud, kuid seevastu kogu puitosa hakkas juba tasakesi jäätuma. Hinnalisi taimi võis ainult ettekujutuses identifitseerida. Tollimehed lahkusid väljakult enam mittemingisugust huvi saadetise vastu tundmata. Seevastu kaamermehed ja fotograafid püüdsid innuga jäädvustada enneolematut ajaloolist sündmust. Kohalerutanud politsei piiras väljaku laia kollase lindiga sisse ja sellega jäid platsile ainult otseselt bisnessiga seotud tegelased. Laada avamiseni oli jäänud ainult paar tundi.
Selgeks sai tehtud, et kaks tuhat viissada taime olid jäägitult riknenud ja neid võidi viia ainult prügimäele, milline lähim neist asub umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel. Tõrvaaugu koorma avasid mehed ise ja kõigi rõõmuks, nagu oreliviled, lebasid seal korralikult mitmevärviliste lintidega kokkupakitud kaunid Jõulupuud. Käigupealt sai plaanid muudetud. Otsustati, et masinad ehitakse pidulikult. Mõlemad veokijuhid saadetakse pessu ja riietatakse Jõuluvana kostüümi. Täpselt kell kaksteist saabuvad koormad laadaplatsile, kus pidid ootama linnapead koos prouadega. Televisoonile ja kogu kirjutavale ja rääkivale pressile olevat kutsed saadetud täpselt nädal tagasi.
“Kaksteist ja n..n…n..ull n…n…ull,” kokutas Kallutaja.
* * *
Kõige ees sõitis punaste ja siniste vilkuritega politseiauto. Selle järel kaunilt ehitud veokipaar ja lõppus jälle vilkurid. Hiigelmasin oli sissemähtiud punaste, siniste ja roheliste lintidega. Läikiv “Partisan” väreles täis tuledesäras. Mõlemat veokit roolisid ei keegi muud, kui JõuluVanad ise. Herru kõrval astmelaual, talvekülmale mingit tähelepanu osutamata, seisis käega läbi avatud juhiakna kinnihoidev, naeratav ja käbidega kuuseoksakesega lehvitav kauboikostüümis Rihchardt Kull. Mida laadaplatsile lähemale, seda rohkem rahvast palistas teeääri. Enne vasakpööret oli seisatud kogu liiklus, sealhulgas trammid. Nähes kolonni lähenemist, tõstis pasunakoori üldjuht käed ja pritsimeeste suurearvuline läikivates kiivrites orkester mürtsus tervitusmarssi, taamal punaniklilised uhked tulekustutusmasinad. Veokid keerasid iseseisvalt neile ettenähtud vabadele kohtadele rahvahulgas. Pöörde peal märkas Herru, et terve õhtune seltskond seisis ühes puntis nagu fotol. Pildi lõpetas maasikakasvatajast naaber, punane lõõts üle õla rippu. Koormajuht tervitas neid kui oma sugulasi laia naeratusega, millele vastati rõõmsalt “Hei! - Hei!”
Johtaja käskis masinad peatada väikese poodiumi kõrvale. Seal seisid mikrofonide rivi taga hulk hästiriietatud tähtsaid tegelasi. Siis andis ta Herrule käega suurelt märku, et see oma võimsa diisli lüliks välja, kuid tabanud eksitust, keeras lihsalt selja. Samaaeg jäi mootor vait.
“Mis teha,” ütles Vana ja koos Kauboiga hüppasid rõõmsalt rahvasekka. Hoobilt piirasid lehe- ja kaameramehed Herru ja Riksi sisse. Kahe käega oma uhket laiaäärset kaabut kinni hoides, vastas tähelepanu keskpunkti sattunud staar kõikidele küsimustele, ise külmast sinine. See tonaalsus aga tõi esile tema kaunite valgete hammaste read. Kogu portree meenutas uudistajatele aastaid kestva TV seebiooperi peakangelast.
Sõna võtsid linnapead ja siis nende prouad. Rahvale tehti teatavaks, et viimased viis aastakümmet on vaadatud siit kaldalt lõunasuunas nagu pimedusse. Nüüd on saabumas aeg, mil sajandeid kestnud läbikäimine võib isegi taastuda. Selle esimeseks märgiks on lõunamaarahvas saatnud tuhandeid Jõulupuid ehtimaks meie kodusid. Vastutasuks on meie ühiskondlikud organisatsioonid korjanud üle maa kokku hulgaliselt tarbeesemeid ja kingitusi. Arvesse on võetud lõunamaalaste rasket majanduslikku seisu. Naaberlinnapea proua lisas veel, et teine koorem saadetakse otsejoones nende linnarahvale.
Selle märguande peale ronis Päkapikkude parv Herru võimsa masina turjale ja hellalt tõsteti värviliselt kinniseotud kuused oma ettenähtud kohtadele. Lindid sõlmiti lahti ja iga paksuoksalise kuuse sees paistis olevat veel midagi. Imestusega päris Johtaja, mida see tähendab. Herru vastas oma valge habeme tagant, et kogu külarahvas oli pannud sinna ka veel väikese kingituse.
“Mida keegi oskas!”
* * *
Koosolek viidi läbi vabas õhus eemal rahvast ja tüütutest lehemeestest. Kui kuused mahavõetud, siis Herru sõidab Linnapea ja Johtaja järel kaubalattu, kus humanitaarkoorem ootamas. Kallutaja juhib oma sädeleva veoki ida suunas tagasi “ESSO” bensiinijaama lähedasse prügilasse. Kokkusaamise paigaks määrati juhtidele teadaolev tankla.
Otil oli tükk tegemist Johtaja, Yritäjä ja Urkuriga, et selgitada lepingu täitmise tingimusi. Suurriigi saatkonnast on helistatud, et seadused olevat vahepeal muutunud ja kõik rahalised tehingud peavad toimuma ainult läbi Impeeriumi Pealinna panga. Sellepeale näitas Johtaja ka vastavasisulist vapiga telegrammi. Seal oli tõesti kirjas, et raha tuleb kiiremas korras saata “VNESHEKONOM PANKA” loodusressursside kasutamise eest. Teisel pikal paberilindil oli Bossi ja Petroffi ähvardav korraldus järgida määrust.
“Mis teha,” ohkas Ott ja ronis kabiini oma kohale.
Herru juhtis Jõulumasina läbi elava rahvahulga. Taamal paistis tuttav suguvõsa imetlemas kaunist Jõulupuud. Kuskilt kasti leidnud ja seda isteks kasutanud, tõmbas Maasikamees vägevalt lõõtsa. Mürina ja aurupilvede seest ei kostunud Herruni ühtegi heli. Kõigil jätkusid oma tööd ja tegemised.
“Kuule Jõuluvana. Näe sellel seal samasugune pill kui sinul,” tabas Vaaderpass kümnesse.
Vneshekonom pank. (v.k.) ------ Välisökonoomika pank.
“Mis teha,” vastas Herru ja pööras rooli nii, et eessõitev linnapea tagaaknast ehmunult eemale tõmbus.
* * *
Virvendav Partisan otsis jällegi tuntud teed tagasi. Seekord läks libedamalt. “ESSO” tuli kätte lenneldes. Mehed olid vait. Riks oli siiski kõigist kõige targem. Öine teekond oli kättenäidatud üheselt.
“Kui näed silti “SEPPO ROMULA”, siis mine nende juhatuse järgi,” oli kaunitar ta viisakalt teele saatnud. Päevavalges paistsid need sildid kaugele.
“Kuulge poisid,” avastas Riks taskust ununenud rahapaki.
“Kolm tuhat. Kolm tuhat viissada. Neli tuhat kakssada. Viis tuhat seitsesada kaheksakümmend viis.”
“Ja null null,” vihastas Kallutaja jällegi.
“Sinu perekonnanimi on Kala. Jaaahh!? Kas sa oled kuulnud, kuidas kala laulab?” küsis seepeale Riks.
“L……l…..aulab küll!”
Kiskus riiuks.
“Täna sa pugeja peaks lausa kriiskama hakkama. Tobu? Selle eest ostame Suurelt Maalt terve autokoorma värsket viina” teadustas ärimees.
Kui vahetuskurss puurahaga võrreldud, siis see tulemus vastas tõesti tõele. Riks surus rahapaki põue. Eemalt paistiski “SEPPO ROMULA” kodune paik.
Päevane pilt oli hoopis teistsugune kui öine. Igasuguseid mehhaaniku moodi mehi liikus mööda platsi. Kes veeretas rattaid, kes keeras mutreid. Ühed tulid, teised läksid.
“Nagu Kuu tagakülg,” iseloomustas Riks seda nägemust.
Vaevalt peatunud, lähenes Proff ettevaatlikult hommikusele tööobjektile. Mehed ronisid kabiinist välja ja astusid sõbramehelikult keevitajale vastu. Proff tõmbus vähekene tagasi, nagu tahaks putku pista.
“Me oleme jälle siin,” naeratas Riks.
“Mitäs nyt,” pobises Proff.
“Näe, kuused põlesid ära!”
“Radiosta juuri sanoti… Auto on ju kunnosa!”
“Kunnossa. Kuid kuused on kaputt,” täiendas Põder.
Presendi avanud, haigutas vastu jäätunud tahmamägi. Igast kastinurgast rippusid alla pikad jääpurikad .
“Paljonko maksa?” päris Proff õnnetult.
“Me tahame need kuused pois. Pois noh!” seletas Riks juba käsi appi võttes.
“Tonne,” viibutas mehhaanik käega prügimäe suunas.
Seppo Romula. ------ Seppo isiklik autode kalmistu.
Mitäs nyt? ------- Mis nüüd?
Raadiosta juuri sanotti……. ------ Raadiost just öeldi. Auto on ju korras!
Paljonko maksa? ----------- Palju maksab? (raha.)
Tonne. ----- Sinna.
Nähes, et asi võtab kahtlase pöörde, oli õhtune gaasilaenaja tulnud julgestuseks Profi seljataha.
“Hetkinen. Paljonko tä presenti maksa,” küsis Proff järsku uudishimulikult.
“Money - money,” nipsutas Riks sõrmedega. Kallutajale aga põrutas, et kalal on vara laulma hakata.
“Parisen tonnia maksan,” tegi hinnapakkumise Romula boss,” …aga to peräkärry,” jätkas ta.
“Koos ilutulestikuga palju - palju,” tabas äripartner.
“Odota,” ja keeras maja poole, kus asus ka tuttav saun. “Kymppi,” tuli ta tagasi laadaplatsile.
“Vähe - vähe,” vangutas Riks.
“Noh kympi tonni. Perkele,”
Nüüd jäi Riks tummaks. Ta otsis abipaluvalt Kallutajalt silmadega nõu, kuid see laulis kui kala.
“Yessssss…..… , ” sisises kahtlane vastus.
“Myyt ko tä ratti,” tuli uus pakkumine.
“Kaksi,” kehitas Riks õlgu arusaamata, mida tähendas “RATTI?”
“Nyt kahville,” kamandas Proff.
Sel ajal kui ärimehed kohvi jõid, tegelesid töölised kolhoosi “Punane Partisan” lipulaeva lahtimonteerimisega. Lisaks osteti ka rattapaar, sest tagumised teljed vuravad niigi ilma topelduseta ja koormata kolhoosi tagasi. Raha loeti mitu korda üle ja sooviti, “Hyvä matka.”
“K…k…k..urradi k..k..urrrat. Ainult laternad jäid alles,” nukrutses Kallutaja nutmapuhkemise äärepeal.
“Anna gaasi. Muidu mõtlevad veel ringi,” hirmutas Põder.
“R..r..ool nagu muna. K…k..üll kurved väljavõtame.”
* * *
Kolhoos “ Punane Partisan” esimehe suguvõsa oli juba mitu korda käinud kaunitari juures kohvil. Poest osteti kõike mis silma hakkas. Ainult Riks sisenes vaid kord ja üliviisakalt teretas iludust, kes talle vastuseks vaid õlgu kehitas.
“Loll. Ta on sinusse kõrini armunud,” julgustasid sugulased kui järjekordsed pakid jõuga uhkest sõiduriistast järelejäänud nukrasse juhikabiini suruti. Kauboi jõllas ainult üksildaselt kaugusesse ja laulis kui kala.
* * *
Võimas veok oma raske kandamiga pööras aeglaselt diiselkütuse pumba juurde. Herru asetas voolikuotsa paaki ja sõnas Otile, et üle saja liitri ei ole vaja võtta. Ott maksis arve ja päris müüjatarilt, kas ta ei ole näinud nende teist masinat. Kaunitar vaatas kurvalt pärijale otsa ja nagu läbi pisarate ainult silmadega öeldes: “ Seal eemal nad ju seisavad!”
Suurt õnnetust aimates lähenesid Tõrvaaugu mehed Partisani vraki juurde.
* * *
Hetkinen….. ----- Hetke veel! Palju see present maksab?
Parisen tonnia ……------ Paar tuhat maksan… Aga see järelkäru?
Odota. ------ Oota.
Kymppi. - ----- Kümme. Kümme tuhat.
Yesssss? -------- Jaaaahhh?
Myyt ko tää ratti? ----- Kas sa müüd ka selle rooli?
Päris pikalt peeti arvestust ja keegi ei jäänud tühja taskuga. Pood osteti seinteni kaubast lagedaks ja kogu see kraam pressiti kuidagimoodi Metsakombinaadi koormasse sisse. Seekord sõitis Herru ees. Kaasasõitjatele oli antud ülesandeks mitte kaotada silmist õnnetut järelkihutajat. Ainult banaanikast mahtus veel Herru võimsa veoki kabiini. Enne viimast kohvipausi kooriti hulga kuldkollaseid vilju ja ajaviiteks unistati kojujõudmise hetkest.
* * *
“Terve. Terve,” võttis kohviku peremees sisenejad lahkelt vastu. Nähes, et arve ei olegi eriti suur, hõiskas kostitaja: “Taloo tarjoo!” Samas võttis ta paksu ajalehe ja pani selle laia naeratuse saatel viimase mehe kandikule, kelleks osutus Jõulueelse kuuma sündmuse peaprototüüp ise.
Esikülje keskel naeratas vastu läikivavärviline kuusetooja portree.Taamal oli näha kaks Jõuluvana, kes kangesti meenutasid Herrut ja Kallutajat. Suure kuusevirna tagant paistis väikselt Tõrvaaugu võimas metsaveok.
“Eeeei teaaaa …..? Kes need kingitused kokku panid …….?” küsis Herru imestanult.
Taloo tarjoo! ………. Maja maksab!
Kõigutamatult tallab Ajalugu mööda igavikuspiraali, kuid alles tulevikkus saab teada, mis juhtus tegelikult täna. Iial ei oska arvata, mil Suurhõimlastel tärkab järjekordne himu näidata väikeveljede peal oma mehelikke võimeid. Ja üldse – kas on mõtet kloonida ellu möödaniku dinosauruseid ja nende tegusid?
Lõunakalda jäätunud rahvas sulab aeglaselt. Ainult vähestel on jätkunud jõudu leida üles oma esiisademaal kasvanud kuusikuid, et siis süüdata ajatões õigustatud lootuseküünlaid. Eks kunagi taandu ka Suurhõimlaste poolt levitatud haiguseviirus ja andku Taevaisa tuge, et see ei halvaks veel enne oma lõpliku hävingut Väikerahva veres ja meeltes seda viimast, mis aastatuhandetega on raskelt kätte võidetud. Kõverad metsateed aga jäägu neile, kellel julgust ja tahtmist riskeerida ohtlikel kurvetel. Ja kui häda jälle käes, siis vennakesed võtavad sõjanuiad, et kaitsta kasvõi hanede lennuteed.
Kill. Noorsootööorganisaator. - Puurib (omastab) kusagilt naftat ja hoiab(varjab) arveid Shveitsi pangas. Tihti elab ka sünnimaal.
Boss. Bürooesimees. - Pärast Suurriigi järjekordset lagunemist omab ärialast ja kultuurialast kontsultatsioonifirmat.
Voldemar Petroff. Volli. - Tegeleb kusagilt puuritud nafta edasitoimetamisega…..?
Kultuuristaabi peajuhataja. K.K. - Maandus pensoinäriks
Pearaamt Maara. - Ühe kohaliku naftaministeeriumi peaarvepidaja.
Herru. Herman Mets.Diplomaat. - Vedas nööriotsas kohale kolhoosiveoki. Pärast suuri sekeldusi sai peremeheks oma vanaisademaadel. Nüüd on tal viis poissi ja viis lõõtsa.
Riks. Richardt Kull.- Omab elektroonikakauplust, kus müügil maailma viimane tehnika.
Kallutaja. Mart Kala. - Tegeleb võidusõidutsiklitega. Ostis paar uhiuut transiitveokit ja kamandab neid.
Artist. Frits. Vello Vaaderpass. - On “Super Telejaama “ teleprogrammide filmitoimetaja.
Ronija. Rein Põder. - Jändab suures kaubanduskeskuses pappkastidega.
Jaak.. Näts. Alfred. - Said tagasi oma endised elukutsed.
Jura. Bajanist. - Jätkab igavesi õpinguid intsrumendi valdamiseks.
Välisminister. Fotograaf. - Juhatab rikka mehena koduparaadi.
LinnaValitsuseKomiteeJuhataja. - Peab ennast edukaks poliitikute juhiks.
RaeDirektor. - Raedirektor.
Bussijuht. Ettekandja. - Kadus talunikuks ja avastab vana põllumajanduses.
Üliinteligentne orkestridirektor. - Kaotas kõik oma võimed ja lahkus igaviku teele.
Lõunakalda tollurid.- Jätkavad tegevust ja ei tee saatuslikke vigu.
Ülem. Autokontroll. - Kontrollib kõiki maailma automarke.
Üleliigsed metsnikud. - Ületasid mitu korda merelahe ja on lõpuks maharahunenud.
Komisjoni kaupluse juhataja.- Avas vabaõhu kaupluse ühel mikrorajooni avaral väljakul kuhu igapäev saabub massiliselt üle lahe kaubatundjaid.
Natasha. Tema abiline. - Lahkus USA-sse.
Mustavuntsilised Nahkjoped. - Saabuva Raua ajastuga sattusid hiigel metallhammasrataste vahele ja osa neist puhkavad tinaset und.
Sekretärid Ninel ja Staliina. - Tegelevad sadamaturul lihamüügiga.
Johtaja. - On saanud suure saetööstuse omanikuks.
Yritäjä. - Üritab pidevalt edasi.
Urkuri. - Maailmakuulus organist.
Hessu ja ta pere. - On käinud mitmed korrad Tõrvaaugul külas.
Maasikakasvataja. - Kasvatab maasikaid.
Kalle. Bensiinijaama omanik. - Alustas pärast vahepuhkust uuesti bensiinimüügiga.
ESSO müüjatar. - Võttis mehe Lõunakaldalt.
Seppo Romula. Proff. - Müüs kogu oma Romula (kalmistu) üle idapiiri.
Põhjakalda tollurid. - Austusega pensionil.
Linnapead ja nende prouad.- Tegelevad riigiasjadega ja puhkavad Lõunameredesaartel.
Nadezda. Lumekuninganna. - Lahkus ka USA-sse.
Ment. Liiklusekorraldaja. - Põgenes hirmuga kui kohtas kojusõitvat killavoori.Sai Suurriigi kangelaseks.
Krässu ja ta naine. Hotelli - Võtsid rendile suurhotelli keldrikorruse. “Valveteenistus”.
Mustvunts – Helevunts. - Tegelevad ka rauast hammasratastega. Ja kui nad Revolutsioonihälligiidid.
Ja kui nad ise ei ole jäänud nende hammaste vahele, siis nad saadavad sinna kedagi…….?
Seersant ja ta koer. - Ülendati Läänepiiripunkti ülemaks.
Mammi ja Papi. Sõjavõitjad . - Said tasuta uue “ Zapaka” ostuloa.
Vasja ja Kolja. Soparüütlid. - Jätkavad igapäevast tegevust.
* * *
Täielik lõpp.
Järjejutt. Kuused lõunast VIII Episood ja Lõpp. (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas te sõbrad ei arva, et see järjejutt on igavavõitu.Praegu ootavad inimesed hoogsamat infot, mälestusi, milles oleks ka uudislikkust vms. Kui soovite, ka põnevust võiks näpuosaga olla.Romantika ajad on ajutiselt möödas, näis, mis tulevik toob.
Järjejutt
TRENDING
