Eesti ja Venemaa vaheline riigipiiri paiknemine on sisse kirjutatud ikka kehtivasse Tartu rahulepingusse ja juunis 1992 vastuvõetud põhiseadusse. Riigivõim on soovinud piiri lääne poole liigutada – Venemaa soovide kohaselt. Õiguskantslerid – neid on piiriküsimuse ajal olnud kolm – on õigustanud Tartu rahulepingu muutmist kinnitusega: põhiseadus lubab uue piirilepingu sõlmida ning kui põhiseaduses sätestatut tõlgenda eesmärkidest ja väärtustest lähtudes, siis uue lepingu sõlmimiseks eraldi rahva luba pole vaja. Eesmärke ja väärtusi ning tõlgendamise menetlust pole ühegi seadusega määratud, kuid eesmärkide teadjad on kirjutanud 1000-leheküljelise raamatu, milles idapiiri osas õigustatakse põhiseaduse „tõlgendamist“ riigivõimu soovidele vastavaks. Nii sõlmiti mais 2005 Eesti maa-ala Venemaale kinkimise leping. Kui Venemaa oli sellelt, riigikogu poolt lisatud preambula tõttu, oma allkirja tagasi võtnud, hakkas riigivõim taas väitma et meil pole Venemaaga kehtivat piirilepingut ning ilma selleta ei ole Venemaa nõus Eesti riiklikku järjepidevust tunnustama. Riigivõimu nõustav riigiõiguste professor Lauri Mälksoo selgitas, et Tartu rahulepingu sätteile tuleb anda „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus“ ning et „Eestil oleks kasulik kehtiva lepingu kehtivuse üle hakata Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus. Alternatiivselt võiks paluda, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist ja sellega kaudselt ka Tartu rahulepingut ning Eesti loobuks okupatsiooni kahjunõuetest.“ (ETV saade „Kahekõne“, 13.01.11).
Kuna ükski rahvusvaheline konventsioon ei nõua riikidelt üksteise suveräänsuse tunnustamist, siis pole Eestil mõtet Venemaa tunnustust taotleda, kui selle saamiseks on vaja osa Eesti territooriumist Venemaale kinkida. Venemaa olemust ja eesmärke hästi tundev endine Ameerika Ühendriikide presidendi nõunik, Paul Goble selgitab pikemas arvamusloos („Postimees“ 30.05.13) et „Eestile on 1920. a Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.“ Paul Goble kinnitab täiendavalt, et Eesti on praegu suveräänse riigina läänemaailma täisõiguslik liige. (Loe pikemalt Eesti Elu 14. juuni paberlehest.)