Jarmo Virmavirta, kolumnist
Soome tähistab homme iseseisvuspäeva. Sadadel üritustel räägitakse sõdadest, milles iseseisvus on olnud kaalukausil. See on auavaldus neile, tänu kellele on Soome iseseisev.
Nende seas on aukohal ka need üle 3000 eestlasest soomepoisi, kes, relv käes, Soome iseseisvust kaitsesid. Tänu teile, Raul Kuutma, Vello Salo ja teised.
Kuid võideldes saavutatud iseseisvuse järel on õige küsida, mida tähendab meile iseseisvus praegu. Kui juunikuus valitav uus europarlamendi koosseis alustab tööd, astub Euroopa sammukese liitriigi suunas.
Liitriigi talad on püstitamiseks valmis. Kui palju jääb siis järele ühe väikese riigi iseseisvusest?
Üks vastus küsimusele, mida tähendab iseseisvus praegu, peitub arutelus, mis Soomes on iseseisvuspäeva eel kogunud hoogu viimase sõja teemal. Kas Soome sõda Nõukogude Liidu vastu oli separaatsõda või oli Soome Saksa liitlane?
Nüüd sõdivad omavahel ajaloolased. Nii see käib: kõigepealt analüüsivad sõda sõjamehed oma mälestustes, et valmistuda tulevaseks sõjaks. Siis tulevad poliitikud, kes tõestavad, et sõda ei oleks olnudki, kui oleks käitutud teisiti. Kolmanda lainena tulevad ajaloolased, kes tõestavad, et kõik eelmised eksivad.
Soomes on käimas juba selle arutelu neljas laine. Selles räägivad praegused ajaloolased, kui ekslikud eelmise põlvkonna ajaloolased on olnud.
Soomes arendati Teisest maailmasõjast kõigepealt nn triiviva puu teooria. Väike Soome on triiviv puu, mis triivis Euroopa voolus otse mässavasse koske, ilma et tal endal oleks midagi oma saatuse suhtes ette võtta olnud.
Hiljem tekkis mõte separaatsõjast: Soome sõdis küll Saksamaaga samas suunas, kuid see oli tema enda sõda Nõukogude Liidu vastu. Sellest rääkis president Halonen veel läinud suvel ja sai sellega kriitika osaliseks.
Nüüd tõestatakse, et Soome oli siiski Saksa liitlane. Viimane tõestus sellest on Saksa sõjavangilaagrid Lapimaal, kus sakslased kohtlesid sõjavange sama julmalt kui mujalgi. Need andmed on esile kaevanud noor teadlane Oula Silvennoinen.
Üks teadlane, kes on eriti innukalt tõestanud, et Soome on Saksamaa kaaskurjategija, on Eestiski kurikuulus Johan Bäckman. Oma raamatus «Pronkssõdur» ei kirjuta ta üksnes Eesti monumendikriisist, vaid nimetab Soomet 1930ndate aastate Euroopa kõige natsimeelsemaks maaks. Bäckmani arvates võitlesid Mannerheim ja Hitler koos, et hävitada Leningrad täielikult.
Üllatavat tuge oma mõttele sai Bäckman hiljuti teles üle kantud seminariarutelust, kus ka Eestis tuntud teadlane Martti Turtola rääkis, et Leningradi lähedal olnud rinderühmade juhatajad said Leningradi piiramise ajal suulise käsu hävitada tsiviilelanikud, kui need ümber piiratud linnast välja pääseda üritavad. Suuliselt saadud käsust tuli aga vaikida. Seetõttu ei ole selle kohta ka muud tõendust kui Turtola väide.
See separaatsõja problemaatika puudutab muidugi ka Eestit. Sama küsimusega maadlesid ka Päts, Laidoner, Eenpalu ja Selter. Tõnu Tepandi näidend «President 1939» on selle probleemi hea väljendus. See tundub tõelisemana kui ajaloolaste elevandiluutornidest minevikule antud nõuanded. Loodan, et seda saab näha ka Helsingis.
Minu meelest on triiviva puu teooria ausam kui separaatsõja või praegu ajaloolaste poolt heaks kiidetud liitlasteteooria. Selles tunnistatakse toonast Euroopa olukorda, kus väikesed riigid läksid toimuvaga kaasa.
Kuid huvitu Soome käitumine siiski ei olnud. Kusagilt tuli saada abi, seda oli õpetanud juba Talvesõda.
Mujalt abi ei saadud, küll aga Saksamaalt. Eriti vajalik oli see abi sõja lõppjärgus, kui Saksa relvaabi ja lennuväe toel peatati Nõukogude Liidu suurpealetung Karjala kannasel. Ka Eestil oli selles oma osa.
Sinimägede lahingud hoidsid kinni ehk just seda otsustavat osa Nõukogude Liidu sõjajõududest, mida oleks muidu kasutatud Soome löömiseks.
Soome oli Saksa kaaslane, kuid üsna tülikas. Mannerheim ei nõustunud andma otsustavat lööki Leningradile, kuigi seda oleks olnud võimalik teha. Mannerheim ei soostunud ka lõhkuma Leningradi-Murmanski raudteed, mille kaudu Nõukogude Liit sai abi liitlastelt.
Peaminister Linkomiesi eestvedamisel oli Soome valmis sõlmima separaatrahu, kuid president Ryti sidus end moraalselt vähem auväärse otsusega jätkata sõda, kuna sai Saksamaalt juba mainitud relvaabi.
Suurriigid teevad kõike vaid kasu silmas pidades, nagu öeldakse. Kuid ei ole ka väiksemate poliitika alati väga moraalne, kui hing kaalul on. Kui võrrelda Eestiga, siis oli Soome poliitika – nimetatagu seda kuidas tahes – märkimisväärselt edukas.
Soome positsiooni kaitsnud ja Saksamaasse tõrksalt suhtunud poliitikud nagu president Ryti, peaminister Linkomies ja sotsiaaldemokraatide esimees Tanner mõisteti süüdi. Kuid tegeliku süüdlase, Stalini üle ei saanud Soomes kohut mõista. Triiviv puu või mitte, aga Soome püsis pinnal.
Loo moraal on aga selles, et ükski maa ei olnud toona iseseisvam kui praegu, kuigi maailm tundus siis ühemõttelisem. Siis mõisteti iseseisvuse all eraldiseismist Nõukogude Liidust.
Teise vastuse küsimusele iseseisvusest leiame aga börsikurssidest. Majanduskriis levib kiiremini kui katk, kursid kukuvad reaalajas. Finantskriis levib meedia kaudu üle kogu maailma ja hakkab õige pea hävitama iseseisvate riikide majandust. Riigil on iseseisvus, kui riik on majanduslikult tugev, ja Soome seda praegu on.
Kuid nõrgenev majandus mõjutab ka riigi iseseisvuse olemust. Tuleb ilmsiks, kui seotud on riigid üksteisega. Inimeste usaldus riigi vastu kahaneb, kui see ei suuda pakkuda majanduslikku kaitset. Kriis sillutab teed Euroopa liitriigile.
Iseseisvus on praegu ehk enam kultuuri ja rahvusliku identiteedi kui poliitiline küsimus. Iseseisvad oleme me niikaua, kuni meil on pakkuda midagi sellele tervikule, mille osad me aina tugevamini oleme. Selles peitub iseseisvuse tõeline väljakutse.
Kui aga riigi majandus kokku kukub, on riik ometi teiste armul, nii nagu Island praegu. Teiste hulgas on asunud Islandit päästma ka Venemaa, kuna sel on Islandiga seotud palju investeeringuid. Euroopa liitriigis aga tuleb rahvusliku iseseisvuse sisu uuesti arutluse alla võtta.
