Balletist rokk-muusikalini. Kord varvastel valge luigeke, siis juukseid lehvitav hipi. Selline on olnud balletitantsija Järvi Raudsepa saatus, eriti neil päevil. Mis küll võis viia selle sujuva soolotantsija vanamoeliste karvakute ja lillelaste seltskonda?
Siinjuures peaksime selgitama, et möödunud nädala teisel poolel, 11.-13. märtsil, elustati 40 aastat tagasi kavandatud ülipopulaarne hipi-muusikal „Hair“. Etendused toimusid Toronto ehk pigem Victoria ülikooli raames Isabel Baderi avaras teatris kesklinnas. Vaatamata pidevale meloodilisele vokaalmuusikale oli näidend omal ajal robustne sotsiaal-kommentaar, tulvil vabaarmastust ja uimastite ülistamist ning samas protesti Kaug-Idas toimuva sõjapidamise vastu.
Kui kunagi võisid mainitud teemad tekitada sensatsiooni, siis sel sajandil näeme muusikalis Põhja-Ameerika ühiskonda iseloomustavat ajalugu, mille peegeldust võib jälgida rahuliku pilguga, arvestades, et nii enne kui nüüd oli lavastus niikuinii peamiselt rahategemisega seotud show business.
Muusikalis laulsid, tantsisid, mängisid ja naljatasid (vahest veidi rõvedalt) kohalikud üliõpilased, kes kahe tunni vältel oma loomupärase energiaga keetsid üles sellise sauna, mis võinuks kogu Toronto linna üles kütta, kui ilm juba polnuks kevadepoolne.
Järvi Raudsepp, samuti kohalik ja pealegi üliõpilane, liitus enne aasta lõppu ülikooli näiteringiga, laiendamaks oma kogemuste loetelu ning avardamaks silmaringi. Olgugi et ta polnud peategelaste nimistus, oli ta lavajõuna sageli vahelduvas lavapildis maksimaalselt rakendatud.
Ei tohiks mööda minna asjaolust, et kavandatud koreograafia ja eriti muusikaline taust olid elukutselisel tasemel. Need aitasid katta veidi ebaküpseid hääli ja lihtsamaid tantsuliigutusi üliõpilaste poolt, olgugi et üks või teine neist, eriti noormehed, võinuks esineda elukutselisel teatrilaval.
Samas oli ilmne, et koreograaf oli Järvile võimaldanud liikumist nõudlikumal tasemel kui teistele. Selline professionaalse tantsija rakendus jättis üldisest lavapildist hea mulje, kuna Järvit oli näha igal pool – esireas, keskel, äärtel – pidevalt liikumas ja laulmas. Tema lühike laulusoolo oli kindel ja samal tasemel kui peaesinejatelgi.
Lavarühm, koos üheksa peaosalisega, oli kokku 30-liikmeline. Sellele lisas hoogu 6-liikmeline tantsurühm, mille erikoosseisus olid Järvil sealgi nõudlikumad tantsuosad. Temale antud koreografeerimise võimalused peegeldasid kogemusi, mis saadud erinevates tantsukompaniides. Koostöös andeka näitleja Shak Haq’iga tulid Järvile kasuks Tallinna balletikoolis intensiivsed partnertantsu klassid.
Kogu lavastuse energiline rõõmsameelsus püüdis tabada 60.-70. aastate mentaliteeti ja idioomi, mis enam-vähem õnnestus. Mõned vanad hipid publiku hulgas võisid täheldada küll, et noored panid mööda, aga selliseid pensionieas karvakuid sattus õhtusesse kuulajaskonda vähe. Peaesinejad, kes nii laulsid kui näitlesid, tegid oma töö silmapaistva täpsusega. Siinjuures kiitus lavajuhile! Muusika ei olnud sugugi puhtal kujul rokk, vaid peamiselt mitmes elavas popstiilis.
Loomulikult pidid õrnemad kõrvad publiku seas kannatama välja näidendi juures satiirilises kujundis ette nähtud põlgust „pühade“ ühiskondlike institutsioonide vastu ja samuti idiomaatilist tänavakeelt. Kuna eespool oli juttu saunast, võiks küsida, kunas siis toimus segasaun. Kas samal moel, nagu ette kantud 40 aastat tagasi?
Segasaunast jäi publik ilma. Esimese vaatuse lõpus olid mõned tüdrukud hämaruses end vaid poolalasti jõudnud võtta ja teine vaatus algas veelgi tumedamas hämaruses ihualasti mehega, kes vaid seisis liikumatult. Sellega oli täidetud näidendi juures sel „korrektsel“ sajandil traditsiooniline kohustus ühe kaugema ajastu muusikali vastu. Peamiselt uuest põlvkonnast koosnev reedeõhtune publik kviteeris kogu etendust püsti seistes ovatsiooniga.
Järvi Raudsepa panus ülikooli muusikalile
Kultuur
TRENDING
