Lugesime, et peatselt toimub sul etteaste eestlaste ees. Tahaksime sellest ka kõnelda. Aga enne selgita palun, mida oled aasta jooksul teinud. Olid vahepeal USAs.
Jah, saabusin tagasi Torontosse möödunud kevadel. Täitsin talvehooajal lepingut Rhode Islandi pealinnas Providence’is, kus asub Festival Ballet.
Oli sinul Providence’is palju tegevust?
Pidevalt. Repertuaar oli tasemel. Eriti imponeeris Antony Tudori ,,The Leaves are Fading“. Tore oli ka osaleda Copelandi ,,Rodeo’s“. Oli loomulikult ka uuemat loomingut, kusjuures kasutati ka Arvo Pärdi muusikat.
Oli sinul seal mõni kõrgpunkt?
Kõige toredam elamus oli tants ühes pas de trois koosseisus. Öeldi, et uuele tantsijale nagu mina seal olin sellist võimalust tavaliselt ei pakuta. Olgugi et see ballett, ,,Fairy Doll“, on koomiline, on sellel väga nõudlik koreograafia. Sain aga näidata, mida ma oskan.
Kas võiksid täpsustada, milles asi seisis?
Kaks noormeest, tegelikult tantsupartnerid, ihaldavad minu tähelepanu ja kukuvad omavahel kaklema. Kuna päriselus mul sellist asja ei ole juhtunud, oli tore niisuguses intriigis osaleda. Isegi varvastel.
Kunas hakkasid Torontos taas tegutsema?
Paugupealt, kui naasesin USAst, see tähendab märtsi lõpus. Mul oli kohe kaks pakkumist. Läinud aasta suvel, tähendab aastal 2007, olin seotud Ballet Espressivo filmiprojektidega. Selle direktor ja koreograaf Donna Greenberg äkki vajas mind nüüd balletis, mille fookus oli juutide saatus holokausti ajastul. See võis küll olla mu elu kõige tähendusrikkam esinemine.
Kuidas nii?
Mängisin tantsupartneriga armastaja rolli. Nad püüavad teineteisega koos olla nii palju kui võimalik, aga nad kardavad kogu aeg oma elu üle. Mõnedel proovidel ja ka laval lihtsalt tuli nutt kurku ja tõeline kartus hakkas mind valdama. Kui on võimalik ühte karakterisse nii sügavalt sukelduda, siis see on tantsus päris õige eneseteostamine.
Milline oli sinul teine pakkumine?
Olen ikka kontaktis oma vana tantsukooliga. Seal on alati vaja elukutselist tantsijat peaosades. Nii oligi võimalus samal kevadel täita Nikija rolli ,,La Bayadère’is“. Sellel on väga nõudlik teine vaatus, nii et ei loe, kas tantsid elukutselise kompanii koosseisus või õpilastega, oma esinemine jääb tasemele.
Kahju, et niisugustest asjadest ei teatatud.
Mul on kahju, et nii vähesed said teada, et Tiit Helimets San Franciscost tantsis hiljuti National Balleti külalisesinejana. Siinsamas Torontos.
Aga nüüd Järvi juurde tagasi tulles, sa nimetasid filmiprojekte.
Oo jaa. Neid on Ballet Espressivol juba neli. Kaks on lõplikult valmis.
Esimeses oleme neljakesi. Igal ühel on oma osa Bach’i fuugas number kuus. Mu isa ütles, et oleks see klaveripala olnud koorilaul, siis olime sopran, alt, tenor ja bass, aga ainult varvastel. Filmi nimi on ,,Contrapunctus, Bach’i hing”, nii et tants on ka kontrapunktiline. Seda oli näha sissetulekutel ja väljaminekutel.
Aga teil on teine film ka valmis.
Selles tantsin üksinda. Tagafoonil on meri ja hiljem hiigelsuur kuldkollane roosiõis. Videofilmi tegija Hal Swann on haruldane kunstnik. Seda lühifilmi ei ole veel palju nähtud. Mis puutub filmide tegemisse, siis nende lõpetamisega on mõnikord raskusi. Muusika autoriõiguste saamine võtab aega.
Kas neid filme on võimalik tellida?
Need on peamiselt mõeldud koreograafia demonstreerimiseks.
Kui film on valmis, siis on seda võimalik tellida küll, eriti eeloleval sündmusel Tartu College’is. Esimesed kaks on vaid viieminutilised. ,,Contrapunctus“ nõuab aga sellist tähelepanu, et vajab mitmekordset jälgimist. Teine film, milles ma tantsin üksinda, kannab nime ,,Enchantment“. Seda võib panna spiraali ja terve päev lasta mängida nagu mõni liikuv maal.
Millised kohustused on sinul hetkel ees?
See on jälle Ontario Ballet Theatre’iga. Tantsisin nendega paar aastat tagasi. Nüüd oli vaja peaosalist ,,Pähklipurejas“ — noor Masha ehk Klaara ja tema täiskasvanud kuju, ,,Sugar Plum Fairy“. Esinemisi on peaaegu kahekümnes Ontario linnas. Harjutused just algasid ja esimene lavastus toimub Londonis. See on samal päeval kui meie Ballet Espressivo tuluõhtu Tartu College’is.
See on neljapäeval, 27. novembril.
Just nii. Seal on võimalik näha neid lühifilme, mida kirjeldasin ja veelgi lühilõikeid tuleviku projektidest, milles ma ka osalen.
Aga teie ju tantsite ka tol õhtul?
Õhtu peamine rõhk on ikka tantsul. Selle tõttu tellisingi kohale erilise tantsupõrandapinna. Tantsijad on Jessica Campbell ja minu sagedane tantsupartner Eugene Dokoukine. Peale tantsu esitan paar laulu. Kuuleme ka koreograafi Donna Greenbergi, kellel on väga meeldiv lauluhääl. Arvan, et mu isa Andres kuidagi mahub meie kahe vahele. Enne kohvi pakume kolmekesi publikule muusikalise võileiva. Klaveril on saatjaks Charles Kipper.
Teie tantsu- ja muusikaõhtu seinalehed on haruldased.
Neid kujundas filmimees Hal Swann. Posteritel on mainitud, et tuluõhtu on osa Tartu College’i kultuuriprogrammist. Olen tõepoolest väga tänulik võimaluse eest esineda eestlaste tegevuse raames.
Jääme teie tuluõhtut põnevusega ootama.
