*
Suurepäraste festivalimuljete kõrval tahaksin meenutada, et festivali korraldajad Kristjan Hallik, Jüri-Ruut Kangur, Groen Lukas ja Marius Järvi ei saanud oma töö eest sentigi. Kui mastaapne see töö on, tean isiklikest kogemustest, sest olin 1993. a samuti ühe UNESCO egiidi all toimunud festivali korraldustoimkonnas. See oli esimene Kanada Muusika Festival Põhjamaades, mis toimus Eestis seetõttu, et Kanadas on väga häid eestlastest heliloojaid. Nii neid, kes pidid 1944. a Teise maailmasõja eest pagulusse põgenema (Kaljo Raid, Udo Kasemets, Roman Toi, Lembit Avesson), kui neid, kes on juba Kanadas sündinud nö väliseestlaste järeltulijad (Kristi Allik, Elma Miller, Omar Daniel jt).
Alahindamata Järvi Suvemuusikal osalenud muusikute ja korraldajate tööd, julgen väita, et seekordse festivali peategelaseks oli hoopis instrument - viiul. Pärnu Kontserdimajas kõlas andekate noorte muusikute moraalseks toetuseks Ivry Gitlise käes maailma parimate viiulite hulka kuuluv Stradivariuse viiul („Sancy“ Stradivarius aastast 1713). Ja see on teadjatele muidugi suurim autasu, mis üldse olla saab. Ka suuri elamusi pakkunud heliloojate Sibeliuse ja Kreisleri unistuseks oli saada just viiuldajaks. Sibeliusel see unistus ei täitunud, küll aga Kreisleril. Fritz Kreislerist sai 20. saj üks väljapaistvamaid viiuldajaid, kelle loomingust on Gitlise esituses kõlanud palad tsüklist „Vanad Viini tantsuviisid“ klassikalise muusika hittideks mängitud. Minu jaoks said Pärnu Kontserdimajas Ivry Gitlise käe abil vaimus kokku Lääne kultuuri suured sümbolid – Stradivariuse viiul, Viini muusika - traditsioonid ja miks ka mitte – väga hea muusikapublik.
Kogu Järvi Suvefestival oli erakordselt kõrgel professionaalsel tasemel. Aga seda oligi loota, sest festivali kunstiline juht on üks hinnatumaid noori dirigente maailmas – Paavo Järvi. Minu jaoks tõusid kogu muusikapeo foonil esile kolm kontserti: avakontsert Paavo Järvi juhatusel (vt 5. augusti „Eesti Elu“), 2. augusti kontsert „Ivry Gitlis ja ta sõbrad“ ning festivali lõppkontserdi teine osa, mida dirigeeris Neeme Järvi. Need olid hetked, millest rääkides võiks parafraseerida ühe klassiku sõnu - kui kõlab tõeliselt hea muusika väga heade interpreetide esituses, siis ununevad tülid ja vaikivad kahurid.
Eraldi tahaks rääkida Suvefestivali kammerkontsertidest. Kammermuusika on oma olemuselt nagu muusikaline filosoofia, mille jälgimine ja nautimine nõuab suurt kultuurikogemust. Seetõttu pole selle muusika nautlejate arv eriti suur. Seda toredam oli kogeda, et Suvefestivali kammerkontserdid läksid nö täismajale. Ammende Villas toimunud kontserdil „Õhtumuusika Järvidega“ toodi lisatoole aina juurde ja juurde. Ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Kuigi sel kontserdil dirigenti ei olnud, oli minu jaoks õhtu „mõtteliseks dirigendiks“ pianist Mari Järvi, kes on oma perekonnanime saanud abiellumise teel tšellist Teet Järviga. See oli haruldane, kuidas Mari kammermängu rütmilist maastikku valitses. Oli tunne, et just tema oli see, kes teosele õige tempo valis ja vahetevahel ka noori temperamentseid muusikuid lausa „taltsutas“.
Et eesti muusika on täiesti võrdväärne maailma klassikalise muusikaga, tõestas seekord eesti muusika Grand Old Lady Ester Mägi oma lauluga „Ööhõlmad“ Valli Naelapea tekstile. Eliisabeth Paaveli esituses kõlas see lihtsalt vaimustavalt. Põnev oli kuulata ka Järvide dünastiast heliloomingumaailma oma esimesi võrseid ajava Madis Järvi pala tšellole pealkirjaga „Hetk“. Selle esitas ülimusikaalne ja üliemotsionaalne Marius Järvi.
Festivali voldikut sirvides torkas silma, et paljude praeguste eesti noorte tippmuusikute „kodukooliks“ on Tallinna Muusikakeskkool. Detsembris 50. juubelit tähistava kooli asutajad on enamasti juba manala teele läinud, aga nende suur algatus on osutunud väga viljakaks. Nii viljakaks, et võime julgelt väita, et Tallinna Muusikakeskkool on meie tippmuusikute taimelava. Just see festival tõestas, kui olulised on algõpetust andvad pedagoogid, kelle nimed jõuavad haruharva muusikute ametlikesse elulugudesse. Aga just neist oleneb professionaalse muusiku kogu järgnev loominguline saatus.Muusikakeskkooli lõpetanud noored võivad astuda ükskõik millisesse muusikakõrgkooli maailmas, nagu on tõestanud fagoti-virtuoos Martin Kuuskmann, kes õppis oma pilli edasi Yale’i ülikoolis Ameerikas.
Kui Järvi Suvefestival nii jõuliselt jätkab, nagu avafestival seda näitas, võib see algatus muuta kogu Eesti riigi kultuuripoliitikat. Ja seda positiivses suunas just klassikalise muusika jaoks. Ei saa ju meie professionaalseid muusikuid „näljapajuki“ peal hoida ja igapäevaste elumurede koorma all kokku kukkuda lasta. Tõsistesse muusikutesse ei saa suhtuda nii, et nad musitseeriksid ju niikuinii, ka ilma tasuta. Jah, selles lauses peitub omajagu tõtt. Ühe professionaalse muusiku jaoks teist teed ei olegi kui musitseerida. Ta on ju tasemel muusikuks saamise nimel õppinud ja palehigis pilli harjutanud vähemalt 20 aastat.
Lõpetuseks tsiteerin Anton Hansen Tammsaaret, kes mu eelneva jutu meisterlikult ära on sõnastanud: „Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist“.
Tore oleks, kui väikene Eesti ei pürgiks viie rikkama Euroopa riigi hulka, vaid püüdleks hoopis viie kultuursema Euroopa riigi hulka. Muusika kaudu on see täiesti võimalik.Eestil on nii heliloomingulist kui ka interpreteerimisalast võimekust seista võrdväärsena niisuguste muusikamaade kõrval nagu Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Austria ja Norra.
Fotograaf Ants Liiguse kaamerasilm tabas Neeme Järvi Pärnu Kontserdimajas eesti noorte sümfoonikutega proovi tegemas