RIHO MAIMETS JA VEIKO PARMING
(Algus EE#29, 22. 07.2005)

Kui lõpuks teisipäev jõudis, pakkisime kohvrid ja sõitsime bussiga Lääneranniku Eesti Päevadele, eesti keel kaasas. Saabusime väikesesse linna nimega Harrison Hot Springs. Hotell oli järve ääres, mida ümbritsesid suured, vägevad mäed. Rasked pakid käes, jalutasime hotelli ja ilma küllaldase ajata, et tubadesse sisse kolida, panime pakid maha hr Marteni tuppa.


Siis astusime kontserdituppa ja kuulasime ESTuudiot laulmas mõnda tuttavat ja mõnda mitte nii tuttavat laulu. Koori kõla oli erakordne ning me kõik oletasime, et koor on professionaalne. Hiljem, rääkides sõbralike koorilauljatega, kes olid meist paar aastat vanemad, saime teada, et koor harjutab ainult kaks korda kuus. Suurem osa koori liikmeist õpib Tartu Ülikoolis erinevatel aladel. ESTuudio kooris laulab inimesi, kes on Miina Härma nimelises Keskkoolis käinud. Neli ESTuudio noormeest laulavad koos meeskvartetis nimega UR2KAM ehk “you are to come”. Nad laulsid toredaid ja dramaatilisi laule ning rahvalaule ja jazz’iviise. Soovijad said osta ESTuudio ja UR2KAMi plaate.

UR2KAM andis ka iseseisvalt ühe toreda kontserdi. Nende muusika oli meeldivalt varieeruv. Nad laulsid eesti ning slovakkia rahvalaule, Beatles’i viise, klassikalisi ballaade ja palju muud. Ettekanne oli lõbus ja huvitav.

Õhtuti oli palju üritusi, millest saime osa võtta. Ühel õhtul esines kuulus eesti bänd nimega “Meie Mees”. Teistel õhtutel saime ujuda ja samas kohata teisi noori. Oli huvitav kohata Kanada ja Ameerika lääneranniku eestlasi. Neil oli ka väga huvitav meid kohata, kuna seal pole palju eestlasi.

Koolikoori noored nägid esimest korda Meie Meest Seedriorus Suviharjal. Olles üks noor bänd, panid nad loomulikult palju noori ja vanu tantsima. Meie Mees müüs oma uuemat plaati, mille ostsin kiiremas korras ära. Sain hiljem teada, et Meie Mees algas naljana ja muutus nii kohutavalt populaarseks Eestis, et on olnud neli aastat eesti bändide hulgas kõige populaarsem.

Kooride ühine laulupidu oli vägev rahvuslik sündmus. Kõik koorid, kes osalesid LEP-l laulsid üheskoos LEP Laulupeol. Iga dirigent - K. Lokko ja M. Piispea (Eestist), C. Kipper, R. Lindau-Voksepp, T. Wirkhaus - sai vähemalt üks kord dirigeerida. Minu lemmiklaulud olid Peep Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” ja René Eespere “Ärkamise aeg”. Teiste laulude hulgas olid Kodumaa, Nad kõndisid vainul, Eks teie tea, Tuljak ja Mu isamaa armas. Mul oli niisugune tunne, et laulupidu polnud küllalt pikk. See kestis vähem kui tund aega. Oli tunne, et oleks võinud palju kauem laulda.

Torontolaste kontserdil laulsid Toronto Eesti Koolikoor ja Toronto Meeskoori mehed. Meeskoor laulis oma esimesi (algusaastate) laule: Tervituslaul, Mu armas Eestimaa ja Kuu. Koolikoori kavas olid teiste hulgas Eesti, mu isamaa, Mu süda ärka üles, Koolikell ja Lauliku lapsepõli. Ka esinesid neli solisti: Maiki Cyrwus ja Riho Maimets viiulil; Kalev Nisbet ja Julia Kuuskne klaveril ning Liivi Hess, kes laulis kaks laulu. Teadustajaks oli Veiko Parming, kes sujuvalt tutvustas rahvale, kes teeb mida.

Kõige toredam LEP-l oli see, et saime tutvuda teiste noorte eestlastega Vancouver’ist ja Eestist. Õppisime tundma praeguse Eesti elust ja kuidas elu on muutunud üle aastate. Paljudele oli see esimene kord kohata lääneranniku eestlasi. Oli näha, et mitmetele vanematele inimestele oli LEP nagu üks suur taasühinemine üle pika aja.

Peale LEP lõppu oli meil ikka paar päeva enne kojusõitu; need veetsime BC pealinnas, väikeses Victorias. Kui Vancouveri ilm oli kena, siis Victoria ilm oli perfektne. Oli ilmne, et Victoria on suur turistilinn. Victorias pole iial lund ega väga külma temperatuuri; pole ka Egiptuse-moodi kuumuselaineid nagu Torontos.

Me käisime nii jalutuskäigul linnas kui ka paadisõidul sisesadamas. Seal nägime vee peal maju, mille elanikud ainult saavad paadiga oma majja minna. Kõige mõnusam oli tänavatel seista, vaadates tänavaesinejaid ning kohates Victoria elanikke. Me külastasime ühte väga meeldivat muuseumi (Royal British Columbia Museum), kus nägime mitut huvitavat väljapanekut, kaasaarvatud ühte, mis kirjeldas elu Victorias üle saja aasta tagasi.

Me oleks võinud läänerannikule edasi jääda, kuid kümnendal päeval pidime lendama tagasi Torontosse. On vist tõsi: kõik head asjad peavad lõppema.

Täname kõiki, kes selle reisi meile korraldasid - Elle Rosenberg ja Edgar Marten; saatjaid, kes enamasti lasid meil rahus elada; ja eriti koorijuhti Reet Lindau-Vokseppa ja klaverimängijat Charles Kipperit, kes õpetasid meile laulud selgeks ja kes juba algusest peale aitasid ja toetasid meid ning täname kõiki neid, kes meile majanduslikku abi andsid.

Lääneranniku Eesti Päevad kindlustasid seda, et eestlus elab ikka edasi välismaadel. Oli ka ilmne, et see on meie noorte asi, et eestlust edasi pidada. Nagu ESTuudio liige Maiken meile ütles: “Jätku, Eesti sugu!”

Märkmed: