Rääkides Eestist tulnud ESTuudio kammerkoori noortega Lääneranniku Eesti Päevadel, olime õnnelikud, kuuldes et rahvuslus elab Eesti noortes põlvkondades edasi. Oli ka selge, et eestlased muutuvad sõbralikumaks just nii, kuidas Eesti Vabariik saab rikkamaks. Meie mulje eestlastest oli väga positiivne ja oli hea meel kuulda, kuidas Eesti areng muutub mitte ainult majanduses, vaid ka inimeste käitumises ja isiksustes.
ESTuudio liikmed olid üllatatud sellest, et meie saime üsna sujuvalt nendega eesti keeles suhelda. ESTuudio ja meie koolikoor olid läänes, et osa võtta Lääneranniku Eesti Päevadest (LEP-st) ja pühitseda eestlust.
Ettevalmistused polnud lihtsad. Pidime vähemalt kord nädalas (mõnikord isegi kaks korda nädalas) harjutama. Kuigi mõned laulud olid selged juba eelmisest aastast, kui läksime koorina üldlaulupeole Eestisse, oli meil ikka mitmeid takistusi ees. Mitmed lauljad olid noored ja uued koorile ega teadnud vanu viise. Õppisime ka mitu uut üsna keerulist laulu. Lõpuks saime kõik laulud hästi pähe ja varsti olimegi teel läänerannikule.
Lääneranniku Eesti Päevad peeti tänavu Harrison Hot Springs’is, ühes väikeses külas ida-Briti Kolumbias. Kuna päevad ei alanud enne teisipäeva, oli meil paar päeva vaba aega. Panime turistiriided selga ja alustasime tutvumist Vancouveri linnaga.
Vancouver on kolmas suurim linn Kanadas Toronto ja Montréali järel. Torontot ja Montréali tülitavad palavad suved ja jäised talved, aga Vancouveri elanikud on harjunud mõõduka temperatuuriga. Põhjuseks, et Vancouver on kohe Vaikse ookeani kõrval. Aga see tähendab ka, et tihti valab Taevaisa nende peale vihma nagu pangest.
Tavaliselt, kui juba reisi esimesel päeval pead vihmavarju kotist välja võtma, siis kujuneb reis päris viletsaks. Aga meil oli hoopis vastupidi. Pärast Torontos kuu aega ilma vihmata elamist oli see vihmasadu vaid teretulnud.
Vancouveri all-linna jõudes oli Kanada päeva pidu juba käimas. Kanada päeva toetus ja üleüldse patriotism Vancouveris oli minu meelest küll parem kui Torontos, kuid mitte samal tasemel mitmete väikeste küladega, kus tihtipeale paistab, et kõik elanikud võtavad osa. Oli ka kahju, et ettenähtud ilutulestik jäi ära. Siiski saime vaadata toredat “lumberjack”i etendust ja julgeid rattureid, kes sõitsid ja tegid trikke kitsastel kõrg-plankudel.
Kuna meie hotell asus Vancouverist väljaspool, Surreys, siis pidime leidma odava liiklusvahendi, millega iga päev all-linna sõita. Vastus oli “Sky Train”, Vancouveri versioon allmaaraudteerongist (vahe on, et Sky Train’i leiad kümme meetrit maapinnast ülal, mitte all). Sky Train on selline, et esimene kord sellega sõites vahid aknast välja suure vaimustusega nii nagu väike laps, kuid paar sõitu rohkem ja see muutub nii tüütuks, et enam sellega sõita sa iial ei taha. Torontos saad vähemalt aja mööda saata lugedes, kuid Sky Train’il oli see tihti varjude tõttu võimatu. Muidugi ei aidanud, et meie peatus oli kõige viimane – meil võttis pool kuni kolmveerand tundi all-linna sõita.
Aga ega me ei läinud Vancouverisse selleks, et rongidega sõita. Läksime selleks, et linna näha; et vaatamisväärsustega tutvuda; et huvitavaid kohti külastada. Selles mõttes oli Vancouver vahva. Lemmikpaikadeks said Gastown, Prospect Point, Grouse’i mägi ja Capilano rippsild.
Gastown on Vancouveri vanim linnaosa ja suur turistipeatus. Seal olid mitmed kenad väikesed turistipoed ja huvitav aurukell. Kui unustad, mida tead narkomaanide ja pättide kohta, (neid oli ka, nagu mees, kes karjus meie peale, sest me seisime kõnniteel), siis on Gastown küll kena paik. Gastownis käisime Storyeum’i muuseumis, kus õppisime Vancouveri ajaloost. Storyeum oli näidend, kus näitlejad ei olnud ainukesed, kes liikusid. Publik liikus ka iga kümne minuti tagant ühest toast teise (iga tuba oli erinev ajajärk). Gastownis sõime ka õhtusööki esimeses Old Spaghetti Factory’s.
Oli õnn, et me isegi saime Storyeum’i õigel ajal, et seda näidendit näha. Sellel päeval tegime natuke teisiti, kui kavas oli plaanitud. Selle asemel et ookeanis ujumas käia, veetsime natuke rohkem aega Prospect Point’is, kust oli suurepärane vaade Vancouveri linnale. Aga siin mäe otsas oli ainukeseks liiklusvahendiks väike trollibuss, mis liikus teosammul. Ainuke valik oli taksodega Gastown’i sõita. Muidugi võttis kaua aega, et kümme taksot meile järele saata ja ega see nii odav ei olnud. Õnneks saime Gastown’i õigel ajal.
Veel huvitavamad seiklused ootasid Grouse’i mäel. Üheksa meist lahkusid hotellist varahommikul selle plaaniga, et matkata mäe tippu (teised tulid hiljem gondolaga). Meid ootas peaaegu vertikaalne rada. Isegi kiirematel meist võttis üle tunni aega, et tippu ronida. Me täitsa imestasime, et mitmed inimesed teevad selle matka mitu korda nädalas ja et rekord selleks retkeks on vähem kui pool tundi!
Pärast Grouse’i mäge külastasime Capilano kanjonit ja rippsilda. Rippsild oli natuke nagu Jõekääru laagris, kuid kümme korda pikem. Capilano pargis ostsime magusat “fudge'i”, ning nautisime huvitavaid näitlejaid ja lauljaid.
Vancouveri linnas oli veel paar huvitavat paika, kus me käisime, näiteks vanad indiaanlaste “totem poles”. Me puudutasime neid, pildistasime end nende kõrval ja isegi ronisime nende peal, enne kui avastasime, et koguni nende kõrval seismine oli keelatud. Lõbus oli külastada Vancouver’i “Science World’i", kus võtsime osa toredatest tegevustest ja mängudest. Nägime, kui kõrgele me saime hüpata, püüdsime end väikesesse kasti mahutada ja vaatasime OMNIMAX'is põnevat filmi Niiluse jõe kohta. Samuti oli huvitav näha toredaid loomi Vancouveri Akvaariumis. Nägime ilusaid linde, kalu ja isegi ühte krokodilli.
(järgneb)