Oktoobri alguses (07-13.10) peeti kogu Eestis leivanädalat. Viis aastat tagasi alguse saanud kampaania eesmärgiks on pöörata tähelepanu rukkileiva tähtsusele toidulaual ja suunata eelkõige laste tervislike toitumisharjumuste kujunemist. Fookus oli sel aastal suunatud Tartumaale, kus Eesti Põllumajandusmuuseum korraldas lastele õppetunde „Viljast leivani“.

Põllumajandusmuuseumi direktori asetäitja Lilia Leiman kinnitas, et huvi õppeprogrammi vastu oli nii suur, et sellega jätkati ka Leivanädalale järgneval nädalal ning pooled soovijad jäid ootama programmi jätku järgmisel aastal. Osalejaid oli Tartumaalt, Ida-Virumaalt, Lääne-Virumaalt, Harjumaalt, Valgamaalt, Jõgevamaalt, Põlvamaalt ja Pärnumaalt. Tänu Eesti Leivaliidu toetusele oli võimalik programmi korraldada lastele tasuta.

„Iga lasterühm sai siin proovida sügisesi rukkitöid. Kuigi mõni rukkirabaja oli rukkivihust poole väiksem, ei jätnud ta ometi võimalust kasutamata. Nii sai selles küünis leivanädala jooksul rukist rabada, rukkiladet kootide ja vartadega peksta, vilja tuulata ja jahu jahvatada üle tuhande lapse,“ rääkis Leiman.

Peale rukkitööde tegemist suundusid lapsed edasi õuel seisvasse pukktuulikusse või teraviljakasvatuse ajalugu kajastavasse näituseruumi, kus jätkus õppeprogramm viljade tundmaõppimisega, leivaküpsetamise ja rukki kasvufaase tutvustava filmi vaatamisega. Mängiti ka vanu laulumänge, loeti hüpitussalme ja liiskulugemisi. Lapsed tutvusid rukkitööde ja leivaküpsetamisega seotud kombetalitustega.

„Muuseumitund lõppes leivatares, kus küdes suur leivaahi ja leivaastjas oli kerkimas leivataigen. Kuigi lastele pakuti siin leiba ja piima, tahtsid nad kõik maitsta ka tainast. Lastele oli suureks üllatuseks, et sellel oli hapukas maitse. Leivatares meenutati vanu lauakombeid ja räägiti rukkileiva kasulikkusest,“ kirjeldas Leiman õppepäeva. Iga lastegrupp sai muuseumitunnist koju kaasa töövihiku „Viljast leivani“, mille väljaandmist toetas Euroopa Liit.

Ettevalmistuste tegemist selleks nädalaks alustati põllumajandusmuuseumis juba möödunud aasta sügisel, kui muuseumi põllule külvati talirukis ning koguti mõtteid ja materjale. „Augustis lõikasime põllult rukki, sidusime vihkudesse ja panime hakkidesse ning vedasime selle varju alla. Kuigi vanad taluperemehed lõpetasid rukkipeksu septembriks, tuli meil rukkivihke säilitada leivanädalaks,“ möönas Leiman.

Leivanädalal avati põllumajandusmuuseumis uus näitus „Löö kaasa“. „Nagu näituse pealkirigi ütleb, ei ole tegemist tavapärase näitusega, kus esemeid vaid eemalt saab jälgida, vaid tuleb ise töödele käed külge lüüa.“ Näitus asub suures küünis, kus seisavad külastajate ootel rehepeksumasin, rabamispingid, koodid, vardad, tuulamissari, uhmrid, ummikud ja käsikivi. Laste tarbeks oli püsti pandud ka rukkihaki näidis ja partel seisvad rukkivihud ootasid töökäsi.

Lilia Leiman tõstis esile, et headeks traditsioonideks on kujunenud rukkileiva õnnistamine, lahtiste uste päevad Eesti veskites ja pagaritööstustes, näitusmüügid ja degusteerimised, temaatilised näitused koolides ning laste joonistuste ja luuletuste võistlused. „Eriline on veel leivanädala alguses suure sümboolse leiva viimine presidendilossi“.

Leivanädal lõppes kogupereürituse — leivapäevaga, mil muuseumi töötajad panid käima ka rehepeksumasina. Mõne tunni jooksul peksti sellel ära mitu koormat vilja. Avatud olid kõik muuseumi näitused. „Kõige rohkem oli tunglemist küüni all, kus sai kaasa lüüa rukki rabamisele, rukkilademe peksmisele kootide ja vartadega ja käsikiviga vilja jahvatamisele. Huvi vanade töövõtete vastu oli suur. Kui rukkivihkude rabamisel terad peadest välja pudenesid, siis pisteti neid nii taskusse kui hamba alla.“

Viimasel päeval olid oma näitustega väljas kümmekond leivatootjat, kelle küpsetisi oli võimalus degusteerida. „Kui mõni leib eriti maitses, siis sai seda tasuta kojugi kaasa,“ kinnitas Leiman.

Leivatootjad panid välja auhinnad nuputamismängule, küsimused olid kõik seotud toiduainete, leiva või rukkiga. Lilia Leiman sõnas, et üliaktiivne osavõtt nuputamismängust pani imestamagi, kuna auhindadeks olid ju leivad, mitte telerid või pesumasinad nagu mujal tavaks.

Korraldajate sooviks on olnud aidata säilitada eestlaste kultuurile omaseid traditsioonilisi toitumisviise, taasväärtustada leiba kui eestlastele igiomast toiduainet. Rääkides rahvustoidust, siis unustatakse teenimatult ära rukkileib. Meelde tulevad mulgikapsad, kama või verivorst.

„Meie rahvatraditsioonis on leib kogu elatise ja pere sümboliks. Juba sajandeid on kasutusel kõnekäänulised väljendid „ühes leivas“, „leibkond“, „leiva otsas olema“ jne. Tuhatkond aastat tagasi asendus odraleib Eestimaal rukkileivaga. Veel kakssada aastat tagasi oli talurahva peatoiduks aganaleib,“ rääkis Leiman leiva tähendusest eestlastele.

Tänapäeval toodetakse Eestis üle 150 nimetuse leiba. „Võib öelda, et must rukkileib on eestlaste jaoks rahvustoit. Soovil „Jätku leiba!“ on eestlaste jaoks sügav sisu — vanasti oli leiba vähe, seda hoiti ja austati, leib oli püha. Samas aga söödi leiba pea iga toidu juurde. Kõik, väljaarvatud puder, oli leivakõrvane.“

hetamm@hot.ee

Märkmed: