Kaks rahvusvaheliselt tuntud Põhjamaade suurkuju - soome helilooja Jean Sibelius ja Saaremaalt pärit eesti keeleuuendaja Johannes Aavik on sündinud samal kuupäeval, 8. dets. Tänavu on neist põhjust rääkida seoses uute raamatute ilmumisega.
Muusikaajakirjas Res Musica lahkab Leo Normeti äsjailmunud raamatut „Sibeliuse sümfooniad“ Margus Pärtlas ning Keele ja Kirjanduse veergudel räägib Mati Hint Johannes Aaviku visionäärsusest ja Aaviku hiljuti ilmunud päevaraamatust „Ideepe“.
*
Nii Sibelius kui Aavik elasid loominguliselt viljaka ja pika elu. Sibelius suri 1957. a kodumaal Soomes, olles 92 aastane. Aavik suri ulgueestlasena 93- aastaselt Stockholmis 1973. a. Kui Aavik oli loominguliselt aktiivne elu lõpuni, siis Sibeliuse 8. sümfooniat ootas muusikamaailm ligi 30 aastat. Ja jäigi ootama. Sibeliuse viimast eluperioodi kutsutaksegi seetõttu poeetiliselt „Järvenpää vaikuseks“.
Sibeliuse surmapäeval, 20. sept. esitleti Eesti Muusikaakadeemia orelisaalis Leo Normeti raamatut „Sibeliuse sümfooniad“ (2-s köites, 500 lk, kirjastus Alexandra). Selle mahuka uurimistöö kaante vahele saamine on võtnud aega tervelt 41 aastat. Leo Normet kaitses selle monograafiaga 1969. a Moskva konservatooriumis oma väitekirja (Ph.D) ja see pidi juba järgmisel aastal trükki minema kunagi Jürgensonile kuulunud Moskva trükikojas ja ilmuma kirjastuses, mis tollal kandis nime „Sovetskaja Muzõka“ (Nõukogude Muusika). Seetõttu on raamat venekeelne, sest eesti keelde tõlkimine oleks läinud hirmkalliks.
Sibeliuse-raamatu esitlusel ütles Soome Sibeliuse Seltsi esimees Lauri Tarasti, et on väga hea, et raamat on vene keeles, sest Venemaal pole siiani ilmunud ühtegi tõsist Sibeliuse-monograafiat. Nii on raamatu lugejaskond põhiliselt venekeelses kultuuriruumis. Kuna N. Liidus oli muusikateaduse tase väga kõrge, siis loevad maailma tipp-muusikateadlased inglise ja saksa keele kõrval tihti ka venekeelseid raamatuid. Kõike ei suudeta ju tõlkida.
Esitlusel tegi põhjaliku ettekande raamatu „Sibeliuse sümfooniad“ toimetaja prof Mart Humal. Raamatu toimetamine oli keerukas (ajaline distants raamatu kirjutamisega 1969. a on ju suur!) ja aeganõudev (muusikanäited!) töö. Kunagise Normeti kolleegina konservatooriumi kompositsioonikateedris, tunneb prof Humal hästi Normeti omapärast mõttelaadi ja eneseväljendust. Tudengina käis Mart Humal ka prof Normeti Sibeliuse-seminaridel ja loengutel, kus võeti suure põhjalikkusega läbi kogu Sibeliuse looming. Noorema põlvkonna esindajad poleks suutnudki seda raamatut toimetada. Seda põnevam on lugeda noore muusikaprofessori Margus Pärtlase arvustust ajakirja Res Musica 3. numbris. Kommentaariks olgu öeldud, et ajakiri Res Musica on meil ainus rahvusvaheliselt eelretsenseeritav muusikaajakiri (peatoim. prof Urve Lippus), mis levib ka välismaal.
Johannes Aaviku 130. juubeliks ilmus kirjastuses TEA Aaviku mahukas päevaraamat „Ideepe“ (toim. Helgi Vihma ja Aili Norberg), mille kohta ilmus esimene vastukaja novembri „Keeles ja Kirjanduses“. Artiklis „Visionäär Johannes Aavik“ kirjutab Mati Hint, et „...Aavik oli visionäär, kes ei hoolinud sellest, et ta visioonid ei mahtunud keeleteaduslikesse raamidesse, oma visioonidele leidis ta põhjendusi ka väljaspool keeleteadust.“
Huvitaval kombel võiks sama öelda ka Leo Normeti kohta, asendades sõna keeleteadlane“ sõnaga „muusikateadlane“. Normetki oli visionäär, kes läks tavamuusikateaduse raamidest välja. Eesti NSV-s vaadati sellele kerge muigega, aga rahvusvahelistel konverentsidel lõikas ta just tänu oma loomingulisele lähenemisele laineid. Läänes hinnati visionäärsust - ta suutis üllatada nii soomlaste Sibeliuse- kui norralaste Griegi-uurijaid ja teisigi.
Mati Hint esitab artiklis küsimuse: kas Johannes Aaviku tegevust võiks käsitada uue keeleteadusliku teooria loomisena? Vastates ise sellele küsimusele kirjutab Hint:„....on väga kaheldav, et uute tüvede kombineerimise meetod vastab teadusliku teooria kriteeriumidele..... . ....Aaviku keelemasina idee oleks ehk võinud saada teooria mõõtmed, kui ta oleks oma eedetes järginud mingisuguseidki üldisi reegleid, loonud olemasoleva loomuliku keele korrastamiseks-uuendamiseks teoreetiliste postulaatide vastuoludeta süsteemi, alustades näiteks keeleuuenduslike tüvisõnade välmimise aluspostulaadist: „Sõna algupära ehk algallik ei ole tähtis.“ Hint võtab oma mõtteavaldused kokku hinnangus: „... Aavikut ei saa pidada keeleteadlaseks, küll aga kirglikuks keelevisionääriks.“
Ma ei saa täpselt aru, kas see Hindi hinnang on laitus või hoopis kiitus. Kumb on olulisem, kas olla tunnustatud „korralik“ keeleteoreetik või subjektiivne looja ja visionäär? Selle küsimuse võiks „tõlkida“ muusikakeelde umbes nii: kumb on olulisem, kas see, et Arvo Pärdi muusika alluks tavapärastele muusikateaduslikele analüüsidele või see, et Pärdi tintinnabuli- stiil on vallutanud muusikamaailma ja toonud eesti heliloojale au ja kuulsust, mida ei saa ühegi teise eesti heliloojaga võrrelda. Võib-olla seetõttu ongi kõik Pärdist ilmunud raamatud Eestis tõlkeraamatud (autorid mitte-eestlased!), sest meil ei osata Pärdi visionäärsust lahti mõtestada. Võib-olla on Aaviku fenomeni puhul midagi samalaadset. Rahvusvahelistes teadusleksikonides on Aavik Paul Ariste ja Julius Mägiste kõrval just Eesti keeleteadust esindav persoon. Teda tunnustatakse kui keeleteadlast, kes oli samas suur visionäär.
Jean Sibelius ja Johannes Aavik keerutavad tolmu
Kultuur
TRENDING
