E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul

Uus Testament paneb erilise rõhu Jeesuse ristilöömisele ja ülestõusmisele, toonitades seda juuresolnute kinnitavate ütlustega. Ainult oma silmaga näinute tunnistustel on kaalu, eriti ajalooliste sündmuste puhul. Seda taipas ka Johannes, kui ta kirjutas: „ .. mida me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me räägime elu Sõnast – ja elu ilmus, ja me oleme näinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile – mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega.“ (1 Jh 1:1-3.)

Kirik, kui ta valis ja kinnitas Uue Testamendi kaanoni, tegi seda kahel kaalutlusel:

1. Eelistatud olid need autorid, kes olid sündmustele kõige lähemal olnud või kellel olid otsesed ja lähedased kokkupuuted apostlitega – näiteks Markusel Peetrusega ja Luukal Paulusega.

2. Eelistatud olid need kirjad ja kirjutised, mis olid kogudustes kõige enam levinud ja milledes algkristlased ära tundsid Jeesuse Vaimu s.o., et nad peegeldasid tõde õigesti.

Ap. Paulus, kellelt pärinevad kõige varasemad kirjutised, rõhutab aastal 53, ainult 23 aastat pärast neid sündmusi, Jeesuse ülestõusmise absoluutset ja kardinaalset tähendust kogu ristiusule. Ta nimetab apostleid, kes on ülestõusnud Jeesust näinud. Nendeks on koguduste tunnustatud juht Peetrus ja Jeruusalemma koguduse juht Jaakobus.

Peale nende nimetab ta veel 500 sündmusele kaasaelanut: „Suurem osa nendest veel elavad olgugi, et mõned on magama läinud.“ (1. Kor.15:6.)

Implikatsioon on täiesti selge: kui te ei ole veel veendunud, siis minge ja rääkige nendega! See lõik Pauluse 1. kirjas korintlastele on erakordselt tähtis. Kirja autorina oli ta ise neid sündmusi kogenud; elanud selle uue usulise liikumise keskel ja lähedases kontaktis kõigi oluliste Jeesuse tunnistajatega nagu Peetrus, Jaakobus, Johannes jt. See on ülimalt kaalukas tõend neist 2000 a. tagustest sündmustest. Väga vähesed muistse aja sündmused toetuvad nii otsesele, veenvale ja rikkalikule allikmaterjalile.

Haud oli tühi! Ka see asjaolu on äärmiselt tugev tõend Jeesuse ülestõusmisest.

Seda tõendit on peetud küsitavaks. Ka paljud prominentsed teoloogid ei hinda seda eriti kõrgelt. Nende kahtlejate arvates võis haud tühi olla erinevatel põhjustel. Näiteks võisid naised minna vale haua juurde, samuti Peetrus ja tema kaaslane (tõenäoliselt Johannes) võisid hauaga eksida. Väide, et jüngrid ise surnukeha varastasid, esineb juba ka Uues Testamendis.

Kui keegi meist matab oma sõbra või perekonnaliikme, kas on siis mõeldav, et ta läheks kolmandal päeval vale haua juurde? Sama võimatu on, et naised ja jüngrid eksisid haua asupaigaga. Samuti on mõeldamatu, et jüngrid oma õpetaja ja sõbra surnukeha varastasid.

Kolm tunnustatud Oxfordi Ülikooli Uue Testamendi professorit – C. H. Dodd, J. Marsh ja C. B. Caird, kelle juhendamisel ka minul oli au õppida, väidavad otsekui ühest suust, et on võimatu ette kujutada, kuidas Kristuse ülestõusmise kuulutus oleks üldse inimesi puudutanud ja maailmareligiooniks saanud, kui Tema ihu oleks jäänud Arimaatia Joosepi hauakambrisse. Nimetatud teadlased rõhutavad, et selle sündmuse tunnistajad olid juudid, kes pidasid vaimu ja ihu tervikuks. Kui tegemist olnuks kreeklastega, võiks veel arvata, et surnukeha oleks võinud hauda jääda, sest kreeklaste arust on ainult vaim igavene.

Prof. C. H. Todd ütles selle kohta: „Kui nad ütlesid „Ta tõusis surnuist“, siis oli see iseenesestmõistetav, et tema ihu enam hauas ei olnud ja haua külastajad leidsid eest tühja hauakoopa.

Just seda kinnitavadki meile evangeeliumid. Kõik neli evangelisti tõdevad, et esmalt külastati hauda, millele järgnes kohkumus tühja hauda nähes. Johannes lisab veel, kuidas Peetrus ja veel üks jüngritest (tõenäoliselt ta ise) jooksid haua juurde, kui nad kuulsid naiste poolt toodud uudist, et haud on tühi ja et nemad on Issandat näinud. Ta kirjutab: „Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks hauakambrisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud, et see ei olnud surnu linadega maas, vaid oli isepäinis mähitult omas kohas. Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli jõudnud hauale ja nägi ja uskus.“ (Jh. 20:6-8.)

See on väga tähtis tunnistus! Surilinad ja higirätik olid omal kohal, aga Tema ihu oli lihtsalt läinud. Pilt oli täpselt selline, et ülestõusnud Jeesus oli läbinud surilinad, ilma neid segi ajamata, ja ka kinnise hauakoopa. Ükski hauaröövel poleks surilinade ärakiskumisega jändama hakanud. Veel vähem oleks ta need asetanud tagasi täpselt nii, nagu nad surnu ümber olid. Ja pealegi ei olnud võõrastel võimalik hauda pääseda, sest haud oli rooma sõdurite ja templivalvurite tugeva valve all.

Üks kaasaegne teooria püüab tõestada, nagu olnuks Jeesus varjusurmas ja siis, haua vilus toibunult, tõusnud ja lahkunud. Kui Jeesus poleks päriselt surnud ja oleks sellest oletatavast varjusurmast ärganud, siis oleks ta ju end surilinadest vabastada püüdnud ja need oleksid jäänud korratult hauakoopa põrandale vedelema. Kuidas oleks seesugune, äsja varjusurmast toibunud mees aga hauast välja saanud? Rasket kivi on ju võimatu seestpoolt hauaava eest kõrvale veeretada. Sellest, viimasel ajal propageeritavast, ülestõusmissündmuse ümberlükkamispüüde teooriast on isegi film tehtud.

Kõik viitab ikkagi sellele, et Jumal äratas Jeesuse uude ellu, uut laadi eksistentsi. Ülestõusnu jättis oma surilinad maha, nagu jätab liblikas oma nukutupe.

Ülestõusnud Jeesuse ilmumised kõnelevad meile sama juttu: oli küll Jeesus, kuid transfigureerunud, Pauluse sõnadega väljendudes „vaimse ihuga“. Kristus oli tõusnud uude ellu ja kuulus nüüd vaimsesse dimensiooni.

Samuti on ka meiega – meie siinne füüsiline ihu on sobiv maiseks eluks, kuid meie tulevane ihu sobiv taevaseks eluks. Ei ole vaimu ilma ihuta ega ihu ilma vaimuta. Seda tunnistab ja kinnitab meile Jeesus, meie taevaradade teenäitaja ja vaimne eelkäija.

Haud on tühi! Apostlik usutunnistus võtab selle kõik kokku nelja sõnaga: „Mina usun ihu ülestõusmisse.“

Märkmed: