Andres HerkelPean tunnistama, et idee paigutada Tallinna linnaruumi Boris Jeltsini bareljeef ei tekitanud minus suurt emotsiooni. Ühtepidi on Jeltsin läinud ajalukku kui häbiväärse Tšetšeenia sõja vallapäästja. Teiselt poolt oli tal Eesti iseseisvumisel kahtlemata teatav roll ja kahjuks pole meie eluajal Venemaal positiivsema kuvandiga valitsejat olnudki.
Ehmatav oli aga lugeda Tallinna Linnakujunduskomisjoni liikme Tiina Tammetalu kirjutist Delfis (17. oktoobril), kus ta ilmselt komisjonis eriarvamust omava liikmena osutab plaanile paigaldada see bareljeef otse Pika Hermanni müürile. Ehkki müür võib olla linna jagu, on ruumiliselt ja sümboolselt tegemist Toompea lossi jätkuga.
No see ei lähe kohe mitte! Kuhu peaks siis paigutatama Eesti iseseisvuse loojad ja taastajad, kuhu meie Lääne toetajad? Jeltsini paigutamine niivõrd kesksele kohale Eesti riikluse peahoone jalamil jätab mulje, nagu me oleksime vaid Venemaa suuremeelsusest vabaks lastud protektoraat. Seda me ometigi ei taha.
Kogu see pusimine Jeltsiniga hakkab üha enam meenutama ühte ammust lugu, kui üks siinse aseri kogukonna esindaja hakkas ei-tea-kust tulnud käsulaua järgi otsima Tallinna linnaruumis keskset kohta president Heidär Älijevi kadunud abikaasa büstile. See oli ilmselgelt kontekstiväline soov, kuid visa, järjekindel ja rahaliselt hästi toetatud.
Erinevalt proua Älijevast, kel puudus Eestiga igasugune side (ja kelle büsti ei püstitatud), on Jeltsinil see side kahtlemata olemas. Sobivaim koht tema bareljeefi paigaldamiseks on ilmselt Tallinna Vene Kultuurikeskuse juures.
(
http://www.herkel.net/ )
