Jevgeni Krištafovitš, kodanik
Venekeelses meedias parteivaba kodanikuliikumisena serveeritud grupike “Notšnoi dozor” (Öine valve), kes imekenasti organiseeritult korraldab Pronkssõduri teemal igasuguseid vaenuõhutavaid etteasteid, tegutseb Vene eriteenistuste katuse all. Pärast kümnete erioperatsioonide läbikukkumist Eestis, millest kõige valusam oli ehk vene šovinistlike erakondade jäämine Riigikogu ning Tallinna Linnavolikogu ukse taha, suutis kohalik agentuur lõpuks väikest edu saavutada. Niinimetatud “Tõnismäe kaardiga“ manipuleerimine tõi tänavatele umbes sadakond radikaalset venelast, sealhulgas ka noori.

Sestap pole imestada, et Venemaal tegutseva Kremli-meelse noorteorganisatsiooni “Naši” (Meie omad) teatel seisavad käesoleva aasta 22 juunil toimunud Tallinna “küünalde aktsiooni” taga nemad. Üleskutse “Me ei lase oma esivanemate mälestust teotada” illustratsiooniks on “Naši” koduleheküljele pandud foto, mille peal on neli Eestis elavat noormeest. Esiplaanil oleva alaealise särgil on nõukogudeaegne punane täht.
Organisatsioon “Naši” on Putini administratsiooni uue “komsomoli” projekt. Omapärane “putinjugend”. Noorteliikumine saab kopsakat raha Kremli lähedal seisvate oligarhide taskust ja selle ideoloogiaks on nõuka-ajalugu ja saavutuste propageerimine ning seeläbi justkui Venemaa maine ja eneseteadvuse tõstmine. Ehk teisisõnu Venemaa neoimperialistliku ideoloogia viimine massidesse. Eeskätt loomulikult Venemaal endas, aga ka naaberriikides, kus Vene eriteenistuste mõju võimaldab neil enam-vähem ilma probleemideta tegutseda. Nii näiteks korraldavad “našistid” (Vene vaba meedias levinud termin “Naši” liikmete kohta) Krimmis NATO-vastased provokatsioonid ja kutsuvad üles Juštšenko valitsuse kukutamisele. Samuti toetavad nad igati Transnistrias separatistliku valitsuse tegevust ja õhutavad kohalikes vaenu Moldova Vabariigi vastu.

End demokraatlikuks ja antifašistlikuks noorteliikumiseks nimetav organisatsioon tituleerib samas oma juhte “komissarideks”, sümboliks kasutatakse Andrejevi ristiga punalippu ning oma ametliku kodulehekülge hallatakse domeenis .su (Soviet Union). Noorteliikumise liidritega kohtub meelsasti Venemaa president Vladimir Putin ja teised riigijuhid. Liikumise vaimseks isaks peetakse aga presidendi administratsiooni ühte juhti Vladislav Surkovi.

On teada, et Kremli lemmiktaktika propagandasõja pidamiseks meiega seisneb Eesti laimamisel väidetavate “fašistlike meeleolude” levimise pärast. Nii Kremli juhtideoloogile Gleb Pavlovskile kuuluvatelt internetilehekülgedelt kui ka Putini meeskonna poolt loodud ja juhitavast uudisteportaalist REGNUM leiate alajaotuse vastava pealkirjaga. Seda ajal, mil keset Moskvat marsivad neonatsid, karjudes loosungeid “Venemaa on venelaste jaoks” ja tervitades teineteist parema käe ülesviskamisega! Kreml aga kisab “fašismi taassünnist Eestis ja Lätis”. Oma neonatse peavad nad hoopis patriootideks.

See ei ole üldse imekspandav, sest ka Stalini totalitaarne riik suutis leida ühise keele Kolmanda Reichiga ja jagada omavahel Euroopas mõjusfääre. Kui Hitler ei oleks olnud nii ahne ja enesekindel, kes teab, võib olla seisaks meie idanaabri kooliõpikutes seniajani lause, et onu Adolf on vene laste suurim sõber Euroopas.

On teada, et ka Eesti vene koolides ajaloo õpetamine käib rohkem Venemaa vaimus. Näiteks Narva linnas ei ole praegu ühtegi ajalooõpetajat, kes oleks oma hariduse saanud Eestis. Olukord ei ole sugugi parem ka teistes Ida-Virumaa linnades, aga probleeme on ka Tallinnas. Kui tänapäeva koolis räägitakse lastele, et Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult “töölisrahva palaval soovil”, siis kust nad saakski tutvuda teistsuguse maailmavaatega? Kodus? Vanemate käest, kes tulid Eestisse 70-ndatel aastatel, sest tehased jagasid neile ilma järjekorrata kortereid!?

Kõike seda teavad ka isakesed Moskvast. Nad oskavad oma infosfääris olevate inimestega manipuleerida, et panna neid oma pilli järgi tantsima. Nii toimiti ka kaks aastat tagasi Lätis, kui Vene luureteenistuse poolt ellu kutsutud “vene koolide kaitsestaabid” suutsid algatada väikesi noorterahutusi. Meil ei ole olnud haridusteema nii kuum. Eelmise aasta sügisel Dimitri Klenski ja Vene Erakonna Eestis aktivisti Dmitri Linteri poolt korraldatud meeleavaldused tõid tänavale seitse kuni kakskümmend inimest. Need olid samad näod, keda võib Tõnismäel näha punalippudega vehkimas.

Kuid tänu Pronkssõduri küsimusega seotud agressiivsele Eesti-vastase meediakampaaniale, liitus selle seltskonnaga veel hulk äärmuslasi, ja nüüd nad karjuvad “Antsipit nahhuj” juba paarisajakesi.

Tähelepanuväärne on ka see, et kogu selle palagani korraldajate hulgas ei ole mitte ainult kohalikud vene erakonnad, vaid lausa Venemaa kodanike organisatsioonid, tuntud interi Vladimir Lebedeviga eesotsas. “Notšnoi dozori” poolt korraldatud nn. Pronkssõduri-teemaline ümarlaud saatis oma appihüüde otse Vene saatkonnale. Vene saatkond oli ümarlaual ka ainukesena esindatud, kõik teised sinna kutsutud diplomaatilised esindused ignoreerisid antud üritust. Venemaalt tuli ka vastus. Vastuseks kutsus nende suur juht ja õpetaja Vladimir Vladimirovitš Putin oma Eesti alamaid hoopis Siberisse ja Kaug-Itta. Selle kohta oli üks mahlakas kommentaar vene DELFI-s: “Me ju taotlesime, et sinna saadetaks eestlasi!?”.

Väidan, et kõige rohkem on Tõnismäe monumendi teisaldamise nimel vaeva näinud just ülalmainitud jõud. See Pronkssõdur ei seganud ju isegi Isamaaliitu, kes olles võimul Tallinnas andis garantii monumendi paigalejäämiseks. Aga rahvusliku vaenu õhutamiseks meie ühiskonnas oli vaja “Aljoša ära koristada väga kärarikkalt ja väga purustavalt” (kohtualuse Jüri Liimi tsitaat). Just selleks korraldati tsaari- ja punalippudega paraad 9. mail, selleks oli ellu kutsutud ka “Notšnoi dozor-Naši” rühmad Eestis.

Ei tea, kes selles mängus lõpuks võidab, aga selge on see, et kaotajateks on igal juhul siinsed venelased. Sest tänu moskvameelsete jõudude provokatsioonidele suureneb see kuristik, mis täna lahutab Eestis elavaid inimesi. Kurb.

Märkmed: