KP

Möödunud nädalavahetusel toimunud Jõekääru jazz-festivali võib pidada igati õnnestunud ürituseks. Peale esimest sellist festivali 2007. a. augustis võis mõnigi osaleja arvata, et kuidas sellist üritust saaks korrata ning ikkagi saavutada samasugust lahedat miljööd, pakkuda kõrgetasemelist eeskava ja viia seda läbi suure rahvahulgaga looduslikus asupaigas.

Laupäeval Jõekäärule jõudes võlus mind lisaks ilusale päikesepaistelisele ilmale autoparkla serval asuv Timmase nimeline kunstitare. Selgus, et isegi see vastvalminud hoone oli leidnud rakendust jazz-festivali raames. Jõekääru suvekodu kunstiprogrammi juhi Elva Palo eestvedamisel oli tares selleks ürituseks üles seatud uhke kunstinäitus ja müük. Teatud protsent müügitulust oli suunatud Jõekäärule. Eesti päritoluga kunstnike töid oli kohale toodud isegi Ameerikast; enamik pärines aga Torontos ja selle ümbruskonnas elavatelt kunstnikelt.

Jõekääru peahoone ümbrus oli aiaga piiratud, et võimaldada publiku piletite kontrollimist ja samaaegselt täita kohaliku valla nõudeid. Väravast oli juba näha lõbusat seltskonda, kes oli ilmselt aegsasti kohale jõudnud. Grillilt võis saada kotlette, vorste, värsket maisi jpm.

Õunapuuaeda oli kerkinud väike telkidest koosnev turg. Kohal olid EKN, MÜ, Estdocs, Jõekääru Selts ja kaugelt kohale sõitnud Priit Vesilind, kes müüs oma raamatuid „Singing Revolution“ ning kirjutas pühendusi ettetellitud raamatutesse. Tähelepanu vääris loomulikult ka „JK Jazz 2008“ müügilaud, kust oli võimalik endale varuda selle aasta festivali kaunist t-särki. Mitmed muusikud müüsid enda poolt sissemängitud CD-sid. Enne eeskava algust käiski kibe kauplemine.

Peatselt astus lavale festivali tseremooniameister ja peakorraldaja Allan Liik, et festival käima panna.

Taas esines saksofoni- ja akordionikunstnik Raivo Tafenau Eestist, samuti kitarrimeister Ain Agan ning vokalist ja kitarrimängija Sergio Bastos. Viimane on pärit Brasiiliast, aga ta koduks on nüüd Belgia, kus ta elab koos soomlannast abikaasa ja kahe lapsega; küll aga veedab rohkelt aega Tallinnas ja mujal Eestis, musitseerides koos Tafenau bändiga.

Kohal olid ka klaverivirtuoos Armas Maiste, kohaliku Kanada jazzmaailma tipp-trummar Terry Clarke koos pianist Adrean Farrugia ja eestlasest kontrabassi spetsi Eric Soostariga.

Meeldivaid momente pakkusid eesti päritoluga 11-aastane Torontos elav Jõekääru kasvandik Morgen Liik, kes esines kahe suurepärase soologa, aga ka peakokk ja kandev jõud Jüri Kimsto ja profitasemel esinenud noor lauljatar Liivi Hess.

Ent suurimad üllatused olid alles tulemas! Eestist, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnast olid kohal kaks jazzmuusika õppekava tudengit – Maarja Soomre (laul) ja Erko Niit (laul ja kitarr). Olgugi, et nad ise on tudengid, tundusid kuulajaskonnale nende etteasted täiesti elukutseliste muusikute tasemel olevatena. Varasemates lehenumbrites on juba kirjutatud nende kahe noore panusest selle aasta Jõekääru suvekodu heaks kordaminekuks. Maarja ja Erko olid kasvatajate, lauluinstruktorite ja Perekonnapäeva koordinaatorite rollis. Küll oli see alles meeldiv ja ootamatu kasu Jõekääru suvekodu programmile, tänu Ain Agani soovitusele eelmise aasta jazz-festivali lõpus. Tuleb nimetada, et Ain on Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud.

Raivo Tafenau vahendusel sõitis kohale ka läti päritoluga laulja Laimis Racenajs, kes valdab kuut keelt ja laulab neis kõigis, sh ka eesti keeles, olles Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetaja. Racenajs andis jazz-festivalile meeldiva uue dimensiooni oma soolodega.

Õhtuseks eeskavaks kohale jõudnud Jorge Lopez’e bänd tõi omakorda lavale vahva latiino ja mehhiko repertuaari. Mida hämaramaks õhtu läks, seda kuumemaks läksid muusikahelid ja koos sellega samm-sammult ka rahva tuju. Viimaseks programmiks oli ette nähtud kella üheteistkümnene „jazz-jam“. Lauad ja toolid viidi lava eest ära ja esile ilmus eeskujulik vineerist tantsupõrand. Silmapilkselt olid paarid püsti ja läks lahti viimane laupäevane etapp – tantsuõhtu. Ligemale 12 tundi kestnud eeskava lõppes pärast keskööd, kuid rahvas ajas juttu ja suhtles veel tunnikese, enne kui viimased osalejad siirdusid telklaagrisse, suvemajade poole või sõitsid tagasi linna.

Pühapäeva hommik algas korraliku maitsva hommikusöögiga. Peab nimetama, et ka laupäeval oli lisaks grillmenüüle saadaval rikkalikult muudki –pirukaid, juustu, seapraadi ja kohvi kringliga. Keegi ei saanud küll kurta tühja kõhu üle!

Ka baari meeskond tegutses agaralt, pakkudes mitmeid veinisorte ning Saku ja naaberrahva lätlaste Zelta õlletehaste tooteid. Kuuma ilma tõttu oli hoogne minek ka karastavatel jookidel.

Teise päeva eeskava erines laupäevasest, kuna kunstnikele anti vabad käed mängida seda, mida hing ja süda soovisid. Selletõttu võiks isegi öelda, et kava oli kuidagi kodusem, rahulikum ja intiimsem. Iga esineja sai omakorda esitada enda muusikat, kus ülejäänud laval olevad muusikud mängisid kaasa. Elasime läbi mitmeid maagilisi momente!

Alles see oli, kui Allan oli lavale astunud laupäeva keskpäeval, aga juba näitas kell pühapäeval pool kolme. Ürituse peakorraldajad, Linda ja Allan Liik ning Rita ja Toomas Kütti ütlesid tänusõnu. Kõigepealt tänati festivalil esinenuid, kes olid kokku tulnud mitmest paigast. Kuid samasugust tänu väärisid festivali ligi 50 vabatahtlikku, kes hoolitsesid söökide, jookide, piletimüügi, väravavalve, korra, reklaami, meenete turustamise, piletimüügi, majanduse, eeltööde jt. pisiasjade eest. Kõik see töö oli tehtud eesmärgiga, et festivali publikul oleks meeldiv elamus ja Jõekääru laste suvekodu saaks festivalist abiraha oma hoonete ja kinnisvara parandustööde majandamiseks.

Lõpuks tänati veel sponsoreid, eesotsas suursponsoriga Eesti Sihtkapital Kanadas. Lisaks ka kohalik Georgina vallavalitsus, Bell Canada, Toronto Eesti Ühispank ja Eesti Abistamiskomitee Kanadas. Tänu väärisid vaiksele oksjonile esemete annetajad, kaasa arvatud Timmase Fond, ja kavaraamatus reklaamiga toetajad.

Kiidusõnu korraldajatele. Jääme ootama, millega meid järgmisel aastal üllatatakse!

Märkmed: