Viibides sugulastel Torontos külas, viisid nad meid abikaasaga ka laste suvekodusse Jõekäärule. Samasse kohta, kus algas kord ka nende tutvus.
Jõekääru peasissekäigu juures. Vas.: Ene Kittask, Avo Kittask, Aare Kittask.
Foto: Aare Kittask
Foto: Aare Kittask
Kohe, kui sisenesime laagri territooriumile, tekkis kodune tunne. Kõikjal eesti keel — ka laste suus. Lapsed, kes vastu tulid, teretasid eesti keeles. Olenemata sellest, kas nad olid suured või väikesed.
Endise laagri kasvandiku ja hiljem kasvatajana tegutsenud Madli taasavastamisrõõm oli suur, kui ta leidis saali seinalt kunagi aastakümneid tagasi enda poolt tehtud plakati vastu vaatavat.
Ning Avo sõrmede all kõlasid Jõekääru laulu helid: „Jõekääre maailmas on palju, ühtainust neist meeles ma pean...". Peaaegu 50 a. tagasi tehtud laulu lauldakse ka praegu.
Jõekääru käsitöö ateljees keskmise tare poistega. All ees Ene Kittask; taga vas.: Avo Kittask, Madli Kittask, Jaan Veenpere (laagri käsitöö õpetaja).
Foto: Aare Kittask
Foto: Aare Kittask
Neile tuttavad kohad — jõgi, rippsild, mänguväljakud — tundusid ka meile tuttavatena oma kodususe tõttu. Laagri personali töö noortega on väga tänuväärne. Õpetavad nad ju lastele armastust eesti keele, eesti meele, eesti laulu ning eesti tavade vastu. Hoolitsevad selle eest, et ükski laps ei läheks eestlusele kaduma.
Kõige toredama elamuse saime, kui astusime sisse töökotta, kus lapsed meisterdasid parajasti puidust esemeid oma juhendaja Jaan Veenpere — kannatliku, aga range õpetaja hoole all. Poisid olid õhinaga ametis, kuigi kohmetusid natukene, kui võõrad sisse astusid. Ilmselt ärevusest hakkasid mõned omavahel inglise keeles rääkima. Kuid kohe tegi õpetaja märkuse: „Siin räägime ainult eesti keeles.“ Samasisuline silt on ka töökoja seinal laste silmade kõrgusel. Mälestuseks kingiti ka meile Jõekääru märk — see on meile hinnaline mälestus kaunist eestilikust tükikesest Kanadas, mille viime kaasa Eestisse.