Rahvuslikust seisukohast võime aastat 1957 murranguliseks nimetada. Asusime oma jõude kasvatama ja mobiliseerima rahva hinge ja teadmiste peidukohtadest väljatoomisega. Selle suuraktsiooni võtmeks sai ühine Kanada ja USA eestlaste suurkokkutulek - I Põhja-Ameerika Eesti Päevad Torontos 1957. See võimas rahvuslik tuli sütitas edaspidigi tuleleeke üle mandri ja vee. Ka Jõekääru laste suvelaager jäljendas nähtut ja kuuldut oma 5. juubeli südasuvel.
Selle artikli kirjutaja ja ta abikaasa said kutse suvelaagrisse tulemiseks. Minust sai laagri juhataja ja Maist laagri õde ja ujumisprogrammi juhataja. Laagrisse tulid muidugi meie lapsed Viiu ja Madis, kelledest viimane oli sel ajal vaid nelja-aastane. Enne laagri algust tegin kaasa Ontario laagrijuhtide seminari Ontario Haridusministeeriumi õppekeskuses looduslikult väga ilusas Bark Lake'i juhtide treeninglaagris.
Jõekääru nägi oma viiendal sünniaastal palju erinevam välja kui praegu. Kuigi laagrisse tuli neil aastail palju lapsi, tuli raha kasutamisel ettevaatlik olla. Sellepärast ei olnud meil sel ajal veel abikasvatajaid nagu praegu. Susanna Kolga peakokana oskas aga sellegipoolest väga maitsvaid ja tervislikke toite valmistada. Esmaabi-barakis sai ka läbi aetud miinimumiga. Igas barakis (neid oli 3), mis hiljem said tare nimetused, oli kaks kasvatajat vastavalt vanusegruppidele, seega kokku kuus. Teistes rollides olid noored ise.
Eesti Päevade juhtkonnast tuli Jõekäärule palju vabatahtlikke abilisi. Laulupeo üldjuht Roman Toi käis laule õpetamas ja juhatamas ja tegi seda ka Jõekääru minijuubeli pidustusel. Erich Roodus spordiseltsist Kalev hoolitses paljude abiliste eest sportlikus tegevuses. Rahvatantsu ja naisvõimlemist juhatasid Eesti Päevadele kaasaaitajad. Abilisi tuli ka pidustuste teistelt aladelt. Nii siis kujunesid Jõekääru aastapäevast väikesed noorte Eesti Päevad.
Erich Rooduse ettepanekul korraldasime ka Jõekääru aastapäeval noorte defilee omatehtud tõrvikutega. See oli uhke rongkäik. Pealegi oli meil juba varem selleks valmistatud ja naisseltsi juhatuse poolt kinnitatud sinivalged vormid ja murumütsid. Särkidele said ühe eesti päevade programmijuhi Endel Loo poolt valmistatud laagri märgid. See vorm on püsinud tänaseni, välja arvatud lapiline murumüts, mida kerge oli kaotada. Meie noorte ettekanded metsa all olid mõjukad.
Meie laagri suuremaks ettevõtmiseks sai 1957. aastal ka külaskäik Seedrioru suvekodusse. Nemad tegid sellele ka vastukäigu. Ka oli meeldejääv laevasõit Muskoka järvedel, kus laev möödus sadadest väikestest saartest.
Laagri tegelik elu polnud siiski mitte alati nii iseenesest mõistetavalt meeltmööda. Lapsed olid tulnud erinevatest kodudest erinevate kasvatustega või kasvatamatustega. Hellitatud lapsed vajasid rohkem tähelepanu, igatsesid vanemate järele. Vahel oli raske sõpru leida. Teised jälle tõid kaasa rahulolematust ja mõnikord ka protestivaimu. Taheti ennast vägevatena näidata. Tehti vigureid. Minu suurte poiste barakiosas teeseldi pärast õhtust sarvehüüdu sageli magamist. Kui kõik oli vaikne, hakati väljas käima. Üks trikipoiss pani teisele lähedasele magajale kord kõva hoobi nii, et unine poiss ärgates arvas, et tegemist oli naabri tembuga. Lõi siis seda süütut magajat, mille järele kogu barakis läks lahti kõva kisa ja vehklemine. Padjad lendasid ühest ruumi otsast teise. Oli alanud omavaheline „sõda“ ilma, et süüdlast oleks leitud. See kisa ei jäänud kuulmata naabruses olevas keskmise vanusega poiste hulgas. Ka seal läks uniste poiste lärm lahti. Mul ei jäänud siis muud üle kui kõik 51 poissi välja baraki ette rivistda ja süüdlaste mitteleidmisel neid ümber baraki jooksma panna...
Ehitasime koos poistega jalakäijate silla üle küllaltki suure oru ja selle vuliseva oja väikelaste baraki ja laagri peaväljaku vahele. Selleks püstitasime silla keskossa neli pikka seedripuud, mis ülalt olid üksteisega kinnitatud. Keskele saime siis lüüa sillatalad laudade ja käepidemetega. Olime kõik uhked oma töö üle.
Teiseks selliseks projektiks sai kolme pika seedripalgi püstiajamine puude ülalt üksteisega kokku kinnitamisega. Sinna said ka rist ja kell. Raskema töö tegid ära peamiselt Jõekääru mehed. Edaspidise tööga saime ise hakkama. Nii sai siis Jõekäärule peaväljaku kõrvale õunapuu juurde kirikutorn altari ja kantsliga. Ümber tegime seedritest lattaia. Rahvas hakkas seda kutsuma Puhmi kirikuks kogemata Jõekäärule ehitatud torni pärast. Õp. Oskar Puhm pidaski selles kirikus avajumalateenistuse.
Kolmas sarnane projekt seisnes silla ehitamises poiste baraki lähedalt üle jõesääre teisele kaldale. Seda teed pidi oli hõlpus ujuma ja sauna minna. Väikesel saarel tekkis meil aga laagri juhtkonna õhtune nõupidamiskoht lõkke ääres. Laagrit valvas siis üks või kaks korrapidajat/kasvatajat. Kahjuks olid kevadeveed järgmisel aastal meie töö ja higi minema ajanud.
Kuna abikasvatajaid polnud, valisime ise noorte hulgast välja abilised. Need võtsid üle paljude mängude juhtimise ja üldise korravalve. Neid ülesandeid täitsid nad suure hoolega. Sellisteks juhtideks said ka endised korrarikkujad, kes pikkamööda oma meelt olid muutnud.
Kellest siin artiklis õieti juttu polegi olnud, olid kõige nooremad ja keskmise grupi lapsed. Ei tule meelde ühtegi suuremat probleemi. Nendele paistis kõik meeldivat, kaasa arvatud magamine pärast päevast huvitavat ja mitmekesist tegevust.
Kokkuvõttes jäid suvest Jõekäärul head mälestused. Aeg on lennanud, aga minevik seisma jäänud uute tähistena meie eluteedele.
Jõekääru 50: juhatajana Jõekäärul 1957
Arvamus
TRENDING
