Ühel päikesepaistelisel suvepäeval olime sõpradega kutsutud meie kunagiste aegade rõõmumaale. Põnevusega sõitsime Jõekääru väravatest sisse ja olime rõõmsalt üllatunud, sest endiste lagedate muruväljade asemel rohetas männimets ja eemal sinetas uus bassein, kust laste rõõmsaid kilkeid kuuldus. Männimetsa all askeldasid noored kasvatajad iseteadvalt ja sõbralikult.

Spordiväljakul treenisid poisid. Tenniseväljak oli küll momendil tühi, aga meelde tulid päevad, mil see väikseid poisse tüdrukuid täis oli ja pall lendas kõrgelt. Tennisehuviliste hea treener oli Jaan Lents, kes hoolitses, et pall liiga kõrgele ei lendaks ja et mängijatel õige käelöök oleks.

Peatusime sauna juures. Oi, milliseid toredaid leilitunde seal omal ajal nautisime ja siis sulpsasime saunatagusesse jõkke. Tundus, nagu näeksime hr. Tamme puudega köetava ahju juures askeldamas. Sammusime söögitare poole, kus meid tervitas laagri juht. Kindlalt ja sõbralikult juhtis ta oma jüngreid, kes värskendava uuendusena puude all söögilauda korraldasid — vanasti tehti seda tares.

Peale seltskondlikku tervitamist ja jutuajamist ootasime kärsitult tarede juurde minekut. Lõpuks ometi sammusime üle õõtsuva silla. Ja seal nad olid: suurte poiste ja tüdrukute tare, keskmiste poiste ja tüdrukute tare. Seisime väikeste tare ees, kõik oli korralikult puhtaks tehtud, aga kas ei vilksanud üks Jõekääru päriselanik, väike hiireke, tare nurga tagant. Ja mälestuste rajas tuli meelde päev, kus meie, vanemad, enne laagri algust barakke puhastasime.

Elasime seal kaasa liigutava momendi, kuidas loomariigi ema oma väikeseid järeltulijaid kaitseb. Talve jooksul olid meelitanud tühjad barakid hiirepapasid ja -mammasid pesi ehitama, seal siblisid veel praegugi pisikesed pojad. Püüdsime nendega viisakalt käituda ja viisime pojad konnatiigi kraavi kaldale. Kui aga hiiremamma nägi, et tema pojad on ära viidud, siis tõusis ta oma tagumistele jalgadele, paljastas oma pikad valged hambad ja hirmsat häält tehes keerutas sõjatantsu, ikka tagumistel jalgadel olles. Polnud siis midagi muud teha, kui viisime hiireema ta laste juurde ja ta viis nad ükshaaval oma salakohta edasi. Meile oli see õpetus emaarmastuse suurusest.

Astudes taresse, tuletas väikeste tüdrukute voodite rida meelde enne unetundi unejutu rääkimist. Sealsamas oli ka minu tuba ja Jõekääru Postimehe toimetuse laud, mida korraldas abitoimetaja Uku. Uku oli andekas laagriuudiste reporter. Lapsed lugesid neid põnevusega ja proovisid ka ise oma jutte kirjutada. Meie, vanemate kasvatajate ülesanne oli öösel „murumunasid“ valvata. Tunnid valvamist vaheldusid magamisega. Omavahel ütlesime, et valvame ja magame kinoseansside kaupa. Oi, kui rahulik oli tare peale päevast askeldust, kui lapsed magades nohisesid.

Aga hommikupoole ööd, kui olime „valveseisakus“, juhtus mõnikord, et mõni väikene tagamaja otsides metsa eksis. Või saime viimasel minutil väikest tüdrukut päästa voodi alla kukkumast.

Eerika oli üks neist päikesepaistelistest seltskondlikest tüdrukutest. Kui laagrisse uus tüdruk tuli, tegin ta Eerikaga tuttavaks, kes võttis ta heameelega oma hoole alla. Panin ka nende voodid kõrvuti, et nad seal õhtutundidel saaksid lobiseda. Ühel ööl ärkasin imeliku häälekõla peale noorte magamistoast. Läksin uurima, milles asi seisab. Väike Eerika oli voodis põlvili, käed ristis ja ahastas suure häälega: „Kati, palun ära norska, palun, palun.“ (Järgneb)

Märkmed: