Minu igapäevases töös oli suur abiline Helle Viirlaid. Helle oli kõikide poolt armastatud. Kui tema kord oli tüdrukuid mängima viia, jooksid kõik rõõmuga Helle ümber ja rõõmuhõiskeid oli palju. Helle oli eriti hea jututunnis, kus ta südamlikult haaras üldisesse jutuajamisse teadmisi Eestist ja eestlusest üldse. Meie rühmas oli kõikidel tüdrukutel selge väljendusega emakeel ja kel ei olnud, püüdis seda hoolega õppida. Helle oli alati abivalmis keelevääratusi parandama. Meie kõikide soov oli, et Hellest saaks tulevane laagri juht. Aga kahjuks ta lahkus siit maailmast aastal 2001. Puhka rahus, Helle!

Ja hoolsad olid me tüdrukud. Käsitöötunnis punuti korve ja täideti neid lilledega. Seal ilmnes nende andekus ja kunstimeel. Puhastati konnatiik ja väike sild üle selle kaunistati puuokste ja lilledega väikeste tüdrukute poolt. Eriti andekad olid tüdrukud, kes olid kasvanud selleaegse moodsa haridusvoolu mõjul, — s.t. laps peab ise kõik õppima ja tegema. Hoia end, kui sa juhtud neid abistama kleidinööpide või kingapaelte kinnipanemisega. „Ei, tädi, mina teen ise!“ Head organiseerijad olid nad ka. Pallimängus olid nad peaaegu alati kaptenid.

Mõnikord aga ei läinud nende „mina ise“ üldise laagri programmiga kokku. Mäletan ühte pühapäeva, kus oli palju vanemaid külastamas. Üldiselt oli vanematepäev igavene häda. Tüdrukud hoidsid vanemate hõlma alla ja käisid nendega uhkelt ringi. See ajas mõnikord päevakava segi. Nii tegi seda väike Linda. Seal siis kuulis Linda vanemalt, et Mopsil on kodus pojad, ilusad ja pehmekarvalised. Linda kuulas ja pahvatas siis: „Mina tahan koju minna, väikesed Mopsid ootavad!“ Vanemad püüdsid küll talle selgeks teha, et see ei lähe, oled nüüd laagris. „Ei, mina tahan koju minna!“ Õnneks helises söögikell ja tüdrukud pidid söögisaali minema. Selle aja sees läksid Linda vanemad vaikselt parkimisplatsile ja sõitsid koju. Kui Linda söögisaalist tuli ja vanemaid ei leidnud, oli pahandus suur: „Mina tahan koju minna!“ Mul oli tares tegemist ja kui sealt välja tulin, avanes mulle haruldane pilt. Keset mänguväljakut sammus väikene tüdruk punase kohvriga, pea püsti ja samm kindlalt parkimisplatsi poole. Püüdsin teda takistada, aga Linda põrutas jalaga vastu maad: „Mina tahan koju minna! Mopsi ootab!“ Küll püüdsime mitmekesi temaga rääkida, aga midagi ei aidanud. Siis tuli appi meie hea Helle. Tal võttis hulk aega Lindat veenda, et ta vanemad olid läinud ja nad soovisid, et Linda laagrisse jääks. Peale mitmeid jonnipurskeid Linda nõustus ja tema „mina ise“ paindus vanemate soovidele.

Minu tare kõige tagasihoidlikum tüdruk oli uustulnuk Krista. Ta oli segaabielu perekonnast. Ta oli arglik ja püüdis vaikselt omaette olla. Teised tüdrukud jätsid ta rahule. Tihti nägin teda vaikselt istumas ja oma tumedat nahka vaatlemas, ise altkulmu minu poole vaadates, kuni viimaks küsis ta — „Tädi, miks on minu nahk tumedam kui sinul?“ Kuna ma ei teadnud, kuidas ema talle seda seletas ja ma sain aru, et ta selleks seda küsis, et teada mis mina talle ütlen, vastasin: „Sellepärast, et sina oled rohkem väljas mänginud, mina olen aga tares olnud!“ See vastus näis teda rahuldavat, aga mitte täielikult.

Hakkas lähenema laagri lõpupidu. Igakord valiti enne pidu laagri prints ja printsess ja muidugi väikeste taredes ka oma prints ja printsess. Panime pead kokku, keda valida printsessiks. Otsus langes Kristale, sest niisuguseid ilusaid pruune silmi polnud ühelgi tüdrukul. Kui otsus tare elanike ees välja kuulutati, tulid meile, kasvatajatele liigutusest pisarad silma Krista rõõmust säravat nägu nähes. Kui ilus võib olla üks laps, kes on tõeliselt õnnelik!

Selle suve ilusaim moment oli ühel õhtupoolikul, kui tüdrukud tulid madinal mänguväljakult ja teatasid, et laagrisse oli tulnud suur autotäis noormehi, väga „party“ tujus ja lärmakad. Ja siis tuli teade, et üks neist poistest oli Andres, endine suurte poiste tare elanik. Andres oli väga trotsija ja siis, kui ta varem laagris oli olnud, jonnis ta laagri korra vastu ning nimetas Jõekäärut orjalaagriks. Ühesõnaga oli paha poiss. Olime kõik valveolukorras — ega neid noori mehi kunagi ei tea, mis neil pähe võib tulla! Õhtu möödus vahejuhtumiteta. Hommikul päikesetõusu ajal kuulsin väljas samme ja läksin uurima, mis lahti. Konnatiigi ääres seisab hommikupäikeses üks noormees ja vaatab armsa naeratusega konnade suplemist tiigis. Taevas — see oli ju meie Andres. „Tulin vaatama vanu armsaid kohti. Kui tore oli siin konnatiigis sulistada. Ma tahaks, et oleksin noorem ja tuleksin jälle siia tagasi!“ Andres oli tagasi tulnud oma rõõmumaale. Siin oli tal hea olla. Kogu vana laagritrots — või oli see endale tähelepanujuhtimine — see oli kõik unustatud ja jäänud see, mis oli tõsiselt südames. Jõekääru on tõesti tore koht! Seda arvame meiegi ja soovime palju õnne ja head tulevikku Jõekääru 50.a. juubeliks!

(Laste karakterid on elutruud, aga mõned nimed on teisendatud.)

Märkmed: