Peale Eestist põgenemist, mõnda aastat Saksamaal ja hiljem Inglismaal kasvasin üles Torontos — ajal, kui Jõekääru oli just rajamisel. Vaatamata sellele, et abielludes Ameerikasse kolisin, sai Jõekääru suvelaager nii mulle kui ka mu lastele ja paljude meie Ameerikas elavate tuttavate lastele vägagi südamelähedaseks. Aastate jooksul — kas vanemana, kasvatajana või ka juhatajana kogutud mälestusi on mul hulgaliselt. Paraku pole mitte kõik üksikasjad meeles ega pakuks nad lugejale huvigi, aga mõnda võiks ikkagi meenutada.

Mäletan, kui vanematega talgute korras Jõekääru ehitamisest osa võtsin ja kui mu väike vend Jaan (ma olin juba suur tüdruk!) suvelaagri avamisel kasvandikuks sai. Jõekääru võlu seemned olid seega külvatud. Oli vaid aja küsimus, millal tagasi tulen. Võttis küll natuke aega, aga 1969. aasta suvel (tookord Chicagos elades) olingi tagasi koos poja Peetriga, kes oli piisavalt vana, et täita väikeste poiste vanusenormi. Aasta hiljem kutsuti mind kasvatajaks, kuhu tulin juba mõlema lapsega. Tütar Silvi oli veel raasuke noor, aga ema õiendas asja kuidagi ära ning ta võeti siiski väikeste tüdrukute hulka. Nii algas meie pere iga-aastane suvelaagris käimine, mis kestis vahetult ligi 15 aastat ja mis kordus veel hiljemgi.

Tean, et oma lastest rääkimine (ja nende kiitmine!) pole sugugi kena, aga kuna kumbki neist ise kirjutama ei hakka, mis muud, kui teen seda lühidalt ise. Peetrist niipalju, et peale kasvandikuaastaid jätkas ta 80-ndatel aastatel kasvatajana ja 1991. aastal laagri juhatajana. Silvi, olles samuti kõik aastakäigud läbi teinud ja õnnelikult üle elanud, naases Jõekäärule hoopis, et köögis abiks olla. Ka mind on kutsunud köögiamet, kus ma alles hiljuti kaasa aitasin. Tõele au andes pean küll tunnistama, et osa põhjusest, miks Jõekääru mind taas tõmbab, on see, et kõige vanemad me seitsmest lapselapsest on nüüd ka kasvandikuikka jõudnud. On ju neil vaja silma peal hoida!

Oli vist suvi 1975. Olin esimest korda laagri juhataja. Valguspidu ukse ees. Härra Valter oli koostanud põimiku „Aastaringis“, kuid puudus lavastaja. Kuna olin ametis vaid laagri esimesel poolel, vajasin kedagi, kes asja enda kätte võtaks. Olin veendunud, et noored kasvatajad (Jaan Elias, Linda Niitenberg ja Peeter Saar) sellega ilusti toime tulevad ja nii palusingi nende abi ja lahkusin muretult. Hiljem Valguspeole tulles olin vaevalt üle armsa, õõtsuva silla astunud, kui noored mul ähmis nägudega vastas olid, kurtes ja vabandades, et ma ei oleks neid ikka usaldama pidanud, et asi olevat ikka viltu läinud, kasvõi põgene häbist Mehhikosse! Ajasid hoopis udujuttu! Valguspidu läks tänu noortele je nende ettevõtlikkusele haruldaselt korda. Mitte ainult tol suvel, vaid ka järgnevatel aastatel, kui terve asi noorte korraldada oli.

Meeldejäävad on ka talendiõhtud. Vaatamata nende nimetusele toimusid need tegelikult pühapäeva pärastlõunal, et ka lastevanemad ja teised külalised neid näha ja nautida võiksid. Kombekohaselt oli esinejaid igast tarest, kas poiss või tüdruk üksinda või mitmekesi grupina. Kavasse kuulusid kas laul või tants või pillimäng. Tore oli jälgida nende ettevalmistusi. Kõige suurema innuga olid asja juures tihti just väikesed ja keskmised. Suurtele, kes ehk seda kõike natuke lapsikuks pidasid, oli vaja vahest hoogu anda!

Kõik, kes me oleme Jõekääru suvelaagris kas kasvandiku või kasvataja, juhataja või muidu abilisena osalenud, oleme nagu üks suur pere. Rääkimata emakeele oskusest ja alalhoiust, mis oli üks laagri tähtsamatest eesmärkidest, oleme leidnud sealt eluaegseid sõpru. Ja neid veel igas vanuses! Hiljuti pensionäriikka jõudnuna mõtlen ikka ja jälle, kui paljud mu Jõekääru südamesõpradest on mitte mu enda, vaid mu laste vanused, ehk isegi nooremad! Võimas tunnustus Jõekääru läbi aastate ja aastakümnete püsivusest. Jõudu Toronto Eesti Naisseltsile ka tulevikuks, ja tänu tehtud töö eest!

Märkmed: