Kui 1951. aasta suvel alustas tegevust Toronto Eesti Laste Suvekodu Roopi talus Barrie lähedal, kutsuti mind sinna perenaiseks.
Köögis oli puudega köetav pliit koos praeahjuga, sooja vett ei olnud, see tuli pliidil soojendada. Keldris asus külmkapp toidu jaoks. Õnneks oli kelder siiski nii jahe, et seal sai puuvilja ja muid toite säilitada.
Vãiksemate laste emad aitasid köögitöödes; nad viibisid seal paar nädalat, et näha, kuidas nende pisikesed seal harjuvad. Üksi ei oleks ma selle tööga toime tulnud, sest peale toidu valmistamise tuli ka laudu katta, koristada ja nõusid pesta. Oma toidunõud tõid lapsed ise kaasa.
Mina tegin oma päevase toidukava valmis kolmeks nädalaks ja siis hakkasin jälle kordama. Lasin selle ka arstil üle vaadata, et see oleks tervishoiunõuete kohane. Aga ma ei täitnud siiski ta nõuannet, et suhkrut vähe kasutada ning moos ja mesi hoopis ära jätta. Kuidas ma sedaviisi lapsi toidan? Mul enesel kolm last ja ise ka maias!
Andsime lastele süüa neli korda päevas, paigutades lõuna- ja õhtusöögi vahele „mahla aja“, kuna muidu oleks see söögivahe liiga pikk olnud. Mahla kõrvale pakkusime kas küpsised, kuivikuid, moosipirukaid või magusaid saiakesi.
Toiduga varustasid meid Eesti pagarid ja lihaärid. Igaüks varustas meid ühe nädala kaupa, nad tõid ettetellitud kauba ise kohale või saatsid mõne lapsevanemaga. Osa toitudest ostsin suurtes kogustes odavama hinnaga Kanada suuräridest. Tööpäev laagri köögis oli pikk ja tookordsetes oludes raske. Aga mulle meeldis töötada laste seas, nende rõõmude ja pisimurede keskel ja nii ei tundnudki, et see käis üle jõu. Mäletan, kui pr. Sulev otsis kord taga ühte poissi ja leidis ta köögi akna kõrvalt redelilt. Poiss palus, kas ta võiks seal veel edasi istuda, sest seal lõhnab nii hästi! Küpsetasime nimelt köögis „Berliini pannkooke“ (rasvas keedetud moosipirukad).
Vahel oli probleeme lastega, kes olid harjunud koduse, ema tehtud toiduga. Mäletan pisikest poissi, kes ei olnud nõus meie sooje toite sööma, istus laua äärde ja teatas, et tema seda toitu ei söö. Hiljem hakkas ta päris hästi sööma ning seletas õnnelikult emale, mida ta oli õppinud sööma. Söögiga oli nii, et kedagi ei lasknud me lauast ära ilma, et ta kõhtu täis poleks söönud. Need, kes tõrkusid, jäid pärast teisi üksi lauda ja perenaiste hooleks. Üks pikakasvuline poiss (12- või 13 aastane) tuli laagrisse ja ta ema ütles meile: „Olen teile tänulik, kui te mu poja sööma õpetate!“ Sellega oli tõsiselt tegemist, kuna ta sõi ainult oma lemmiktoite. Kõik, mis ei meeldinud, jäi taldrikule, põhjusel, et see jääb kurku kinni! See poiss teeskles väga hästi ja usutavalt, nagu toit mataks ta hingamist. Tulin siis mõttele ja rääkisin, et ilma söömata ei saa elada. Kui talle söök kurku kinni jääb, on kurk liiga kitsas ja peame arsti kutsuma. „Aga mis arst teeb?“ „Arst peab sulle uue kurgu või hõbekõri panema, mis on nii avar, et toit läbi mahub ja kinni ei jää.“ Poissi see hõbekõri jutt hirmutas — juba mõne aja pärast sõi ta kõike ja sai teistega üheaegselt söönuks. Kui mõne aasta pärast küsisin, et kuidas söömisega on, kas jääb veel kurku kinni, oli naerusuine vastus: „Oh, see on ammu unustatud!“
Mina töötasin köögis kaks aastat Roopi talus ja kaks aastat Jõekäärul. Siis sain täisajaga töökoha ja enam laagrisse tööle tulla ei saanud, aga sellest on jäänud nii ilusad mälestused. Oma lapsed kasvasid laagrieast välja, samuti lapselapsed. Nüüd on perekonna esindajaks 11-aastane Kristina ja ta 5-aastane õde Kaili, oodates põnevusega suve, et pääseks laagrisse. See on siis kolmas põlvkond meie perest, kes veedavad oma suve Jõekääru suvelaagris — minuga kokku isegi neljas. Aga laagrielu jätkub ikka enam-vähem samas rutiinis, lapsed räägivad ikka eesti keeles ja leiavad sealt omale sageli eluaegseid sõpru.
Jõekääru 50: perenaisena suvekodu algaastatel
Eestlased Kanadas | 19 Mar 2002 | Hilja KüttEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
