1951. aasta suvel alustas tegevust Toronto Eesti Laste Suvekodu Roopi talus Barrie lähedal. Selle ilusa mõtte algatajaks ja läbiviijaks oli Toronto Eesti Seltsi Naissektsiooni juhatus — pr.-d Pant, Raamat ja Lilleorg. Esimeseks suvekodu juhatajaks kutsus esinaine Laine Pant Erna Sulevi, abiks oli Els Kahro ja perenaiseks mina, Hilja Kütt.

Suuremate laste magamisruumideks korrastati lastevanemate poolt kaks barakkehitust, üks poistele ja teine tüdrukutele. Elumajas asusid väike köök, söögituba, väikeste laste magamistoad ja ka perenaiste magamistuba. Suuremad lapsed sõid kahe pika laua ääres pinkidel istudes.

Vihma puhul pandi suur telk üles. Laager vältas 8 nädalat, juuli algusest augusti lõpuni. Lapsi oli esimesel suvel (1951) 35 ja teisel suvel (1952) umbes 65. Suurem osa lapsi viibis seal 8 nädalat.

Kasvatajate jaoks oli barakis väike eraldatud nurgake. Kõik magasid kitsastes välivoodites põhukottidel. Lapsevanemad tõid kotid kaasa ja täitsid kohapeal põhuga.

Looduslikult oli seal ilus ümbrus, aga suplemiseks ja pesemiseks oli ainult kitsas oja võrdlemisi külma veega. Nii pesime väikseid lapsi köögis ja suuremad pesid ennast baraki kõrval silmapesukaussidest. Meie, nii köögitädid kui ka kasvatajad pesime oma pesu köögis, samuti iseennast ja juukseid.

Laagrimaks olenes sellest, mitu last ühest perest oli laagris: esimese tasu oli kõige kõrgem, järgmisel madalam ja kolmandal veel madalam. Osavõtumaks oli alla 10 dollari nädalas. Igal aastal see natuke tõusis. Alles 1955.a. oli see 11 dollarit nädalas ja 1956.a. 12 dollarit ja 50 senti esimese lapse pealt. Laagri põhimõtteks oli nii paljudele lastele kui võimalik suvist laagrisolekut võimaldada, sest väikeste laste emad ei saanud tavaliselt täisajaga tööl käia. Ka olid algajate töötajate tunnitasud madalad, umbes 1 dollar tunnis. Nii kasutasid paljud emad selle võimaluse ära, et tulid odava palgaga laagrisse tööle. Minu vanem tütar Reet enam laagrisse minna ei saanud, kui sai 16-aastaseks. Ta töötas laagris abikasvatajana; nende palgad olid küll madalad, aga nii oli hea võimalus suvi maal veeta.

Kolmandal aastal — 1953 — asutati Toronto Eesti Naisselts, millel oli õigus osta ja omada maad ning kinnisvara. Naisseltsi juhatus otsis ja leidis Udoras praeguse Jõekääru maa-alad. Selles talus oli kunagi olnud vesiveski ja jõel oli selleks väike pais. Varemedki olid veel olemas.

Krunti läbis jõgi kahes harus ja see oli nii suur, et sealt oli võimalus osa ära müüa suvituskruntideks, et saada raha talu ostuks, samuti suvelaagri ehituseks. Seda tehtigi ja 1953.a. kevadel mõõdeti välja 100 või 150 suvituskrunti. Nende suurus olenes sellest, kas see asus jõe ääres, oli see päris lage või oli seal ka puid. Selgus, et ei olnud võimalust või õigust seal maad müüa, nii tehti maa saajatega rendileping 100 a. peale ja igaüks maksis selle alusel 100 dollarit.

Esimese sissemaksu talu ostuks tegid kolm lastevanemat — hr.-d Kõva, Varep ja Schaer. Ühtlasi otsustati, et see jääb ka krundi hinnaks, kui kord avaneb võimalus neid oma nimele saada.

Asutati ka Jõekääru Suvekodude Ühing. Peale oma krundi oli ühingu liikmeil õigus üldalasid kasutada, ühtlasi kohustus ka nende eest hoolitseda koos Laste Suvekoduga.

Jõekäärul sai suvekodu avaramad ruumid, aga tuli kohe hakata barakke ehitama, sest vanas talumajas lastel magamistubadeks ruume ei olnud. Laste arv esimesel suvel tõusis peaaegu kolmekordseks. Algas kibekiire laagri ülesehitamine ja ümbruse koristamine, teede rajamine jm. Kõik see tehti lastevanemate poolt tasuta, ka Suvekodude Ühing aitas kaasa.

Teenistujate arv suurenes nii köögis kui ka laste järelvalve osas. Nädalalõpul oli külastajatel võimalus raha eest sooja lõunat saada — nii suurendasime suvekodu sissetulekut. Sauna veel ei olnud ja supelkohaks oli „Taevaskoda“.

Laagri olukord paranes iga aastaga — ehitati saun, paisutati tammi abil ujumiseks üles paisjärv ning keldrisse ehitas hr. Potsepp suure külmruumi. Tema oli väga agar kõikjale käsi külge panema ja ta oskas kõike teha. Pr. Sulev oli hulga aastaid suvekodu juhatajaks ja talle kingiti suvilakrunt. Ta oli väga musikaalne, õpetas lastele laulmist ja pillimängu. Erakruntide ja üldalade ümber istutati hekid ja ilupuid. Need männimetsad, mida praegu näete, on kõik talgute korras lagedale põllule istutatud. Erakruntidele on kerkinud suured ja uhked suvilad ja talvekindlad majad ning mitmed noored pered elavad seal aasta ringi, kuigi töötavad Torontos.

Märkmed: