Kui Jõekääru 50 aasta eest lastele oma uksed avas, oli sealne elamine ja olukord võrdlemisi algeline. Puudus söögisaal ja toitlustamine toimus väljas puude all. Taredes polnud veel elektrivalgustust ja pesemine toimus järves. Vanad fotod näitavad ka seda lagedat ja metsikut maa-ala, kuhu suvekodu rajati. Jõekääru niisugusena, nagu me seda tänapäeval tunneme, on puhas, lagedad rohuväljakud on ümbritsetud ilusate puude ja põõsastega — nagu postkaardil! Tuhanded Jõekääru sõbrad, nii mehed kui naised, noored kui vanad, on aastate jooksul tulnud vaimustusega talgutöödele, et kaunistada ja korras hoida seda suvekodu eesti lastele. Töösihiks on olnud: „Kõik eesti noortele — eesti keeles, eesti meeles!“ Üle aastate on sellepärast süvenenud arusaam JÕEKÄÄRU VAIM. Suvekodu abilised ja toetajad on saanud heade haldjate kuulsuse, sest nad tulevad ja teevad ära vajalikud tööd ning ei oota tänu, kiitust ega lilledega austamist. Nende ülim rõõm on olnud näha noori nautimas vaba loodust, rääkimas eesti keelt ja laulmas eesti laule lõkke juures ja lipuväljakul. Tuhanded lapsed, kes on oma suvepuhkuse veetnud Jõekäärul, on samuti saanud nakatatud sellest Jõekääru vaimust. Laste kirjadest, mis saadetud suvekodust, on säilinud väljendusi, kus räägitakse ühest Jõekääru „haigusest“ ja vaimust, mis neid on jälle siia kutsunud. Kasvatajad — enamus nendest endised Jõekääru kasvandikud — valisid 1979.a. valguspeo teemaks nime „Jõekääru vaim“. Kahetunnise valguspeo kavasse oli põimitud laste laule, rahvatantse jm. ning teadustajad andsid selgitusi sellest vaimust, mis Jõekäärul elab. Nende heade haldjate kätetööd võime mõõta kõige sellega, mida silm näeb. Tuhanded puud ja põõsad, mis siia on istutatud, tared ja muud ehitused, sillad, spordiväljakud, tenniseplats, paisjärv, saun, ujumisbassein — kõik see on töö ja vaevaga saavutatud! Neid töid võib märkida järgmiselt: 1954.a. lisandus 3 tare. Ehitati söögisaal ja elektrifitseeriti kõik ehitused. 1955.a. püstitati saun koos kantiiniga ja köögi keldrisse ehitati suur külmruum. 1956.–57.a. tehti kolmele tarele juurdeehitus. Rajati üks laagrikirik ja korrastati mängu- ja peoväljakud. 1957.a. ehitati kellatorn. 1958.a. süvendati jõesängi. Ehitati raudbetoonist tamm, mille tagajärjel veepind tõusis üle 6 jala, tekitades paisjärve. 1960.–61.a. valmis staadion, olles esimeseks meetermõõdustikus rajatud staadioniks terves Kanadas. Sai valmis ka uus rippsild, mida kevadised suurveed polnud enam suutelised lõhkuma. 1963.a. lisandus söögisaalile lavaga varustatud seltskondlik suur saal. Suurendati taresid ja rajati metsakirik. 1965.a. valmis tenniseväljak. 1976.a. pandi peamajale ja söögisaalile uued katused. 1977.a. püstitati puukuur, kuhu ühele poole sai sini-must-valge sepikoda. 1989.a. tehti köögile juurdeehitus koos õhujahutusega, suurte külmkappide ja nõudepesu-kraanikaussidega. 1999.a. valmis ujumisbassein. JAAN VEENPERE Kui kellelgi on selgeid pilte või mälestusi nendest töödest ja aegadest, palun võtke kontakti Kaja Telmetiga (tel. 416-766-1363, ) või Elle Rosenbergiga (tel. 905-669-5930, ).

Märkmed: