Jõekäärul selle kuu alguses: Rein Jürimäe Nõmba külast Hiiumaalt (paremal) õpetab kaas-saunameest Kristjan Wallnerit Ottawast, kuidas tema peres on põlvest põlve saunavihtasid valmistatud. Allkirjutanu tunnistab, et nii kvaliteetset ja hästi mõjuvat vihta ei ole tal olnud au varem kogeda. Foto ja tekst: Riina Kindlam
Jõekääru suvekodu esimesel nädalal oli suisa kaks saunameest, kes olid ühtlasi ka parandaja- ja ehitajamehed. Rein Jürimäe ja Kristjan Wallneri suurim vägitegu oli kahe päevaga laagripere jaoks kaheksa uue piknikulaua ehitamine. Selgus, et Rein on puutööga sina peal: ta on puithoonete taastaja ning peab loengut sel teemal tänavuses Metsaülikoolis, kuhu ta kogu perega tuleb.
Jõekääru teisel nädalal sai Reinust keskmiste poiste kasvataja. Tema muusikaõpetajast abikaasa Inga oli aga esimesed kaks nädalat väikeste tüdrukute kasvataja ning lauluõpetaja. Suvekodu teisel nädalal võttis saunamehe ameti üle Risto Leivat, kolmandal Sven Linkruus ja neljandal ning võrkpallilaagris kütab, valvab ja koristab Eedu Otsa. Paljud ütleksid, et saun vihata on nagu supp soolata, kuid meie laagrites ei ole tihti vihtasid olnud. Küllap üks põhjus on, et need tekitavad oma jagu prahti leiliruumi. Aga kui saunamehed ise teevad ja ka koristavad, on õnn lava peal! Ja laagrilapsed jälle ühe olulise õpitunni ja kogemuse võrra rikkamad.
Terviselehes on kirjutatud, et saunavihas on üheksa rohtu: “Viht on saunalisele vajalik, sest vihtlemine ergutab naha vereringet ja teeb mõnusa enesetunde. Saunavihtade tegemisel olid vanarahval omad tavad. Kõige paremaks loeti enne jaanipäeva tehtud vihtu. Nende tegemiseks oli vaja vana kuud ja pehmet tuult, just sel ajal tehtud vihaga vihtlemine pidi olema kõige tervislikum. Ja öeldi, et enne jaanipäeva tehtud saunavihas on üheksa rohtu. Igal vihal oli rahvameditsiinis oma otstarve. Nii peletavat kaseviht hästi väsimust. Tammeviht olevat hea südamehaigetele, nõgeseviht reumahaigetele, kadakaviht närvi- ja reumahaigetele, lepaviht pidi sisemised valud ära võtma, jugapuuviht aitama sügelistest lahti saada. Vihtu tehti veel sõnajalgadest, noortest saarokstest jne.
Kõige paremaks saunavihaks on meil peetud kaseokstest tehtud vihta. Ja selle tegemiseks sobib kõige paremini arukask, sest selle lehed on tugevamad kui sookasel ega tule kergesti ära. Viha tegemiseks tuleb oksi hoolikalt valida. Need peavad olema lehtederikkamad ja parajalt painduvad, siis saame valmistada koheva, pehme ja rohke õhusisaldusega kaseviha. Tuleb vaadata sedagi, et lehed oleks ikka terved ja rohelised, mitte putukatest söödud. Ühele vihale kulub umbes 25 lehtset oksakest ning viha pikkuseks võib olla 40-50 cm. Vihaoksi tuleb nii võtta, et me kaskedele liiga ei teeks.
Vihad kuivatatakse nagu ravimtaimedki päikesevarjus varikatuse all liikuva õhuga kohas. Veel parem, kui see ruum on pime, siis jäävad nad kuivamisel hästi roheliseks.” Läinud aastal on ilmunud raamat: Vihaga, kuid vihata! Eesti rahva esimene sauna-aabits, Rein Sikk, Tammerraamat, 2015, mille esimese osaga saab tutvuda internetis: https://issuu.com/tammerraamat...
Kui teid huvitavad vihad, suitsu- ja muud saunad, puithooned ja teisedki eesti kojad, siis võtke jalad selga ja tõtake Kotkajärve Metsaülikooli 13.-20. augustil.
