Jõekääru staadioni ehitamise lugu

Eestlased Kanadas | 26 Feb 2002 | Vello KaruksEWR

Mõte staadioni ehitamiseks tekkis mul 1959.a., kui kõndisin mööda värskelt suvekodusse sisselükatud (praeguse tenniseväljaku vastas) pehmest liivarajast. Rääkisin oma mõtteist Talvikule ja mõnele suvekodu inimesele. Alguses oli arvamine, et me lihtsalt ei jõua majanduslikult seda ehitada. Kui alguses plaanitsesin ainult lihtsat jooksurada, siis oli mõtte toetajaid. Nüüd aga — kes viib selle läbi, millisesse kohta ehitada ja kust tuleb majanduslik toetus? Kuna üldalad Jõekäärul on Naisseltsi ja Krundiomanike Ühingu omand, tuli muretseda nõusolek mõlemalt, et see projekt läbi viia. Maa-alaks lubati krunt, mis on Estonian Road'i ja jõe vahel, mis oli küllaldaselt suur, et mahutada täismõõtmelist staadioni. Ka moodustati samal ajal staadioni ehituskomitee. Sinna kuulusid mina esimehena, hr. Salurand omanike ühingu esindajana, Naisseltsi esindaja ja esindaja spordiselts Kalevist. Mismoodi näeb välja ja kuidas ehitada olümpiamõõdustikus staadioni? Rääkisin mõne endise sportlasega, kes ütlesid, et nad on Eestis staadione ehitanud. Kuid kahjuks jutuks see jäigi, ei tulnud nende poolt palju abi. Võtsin kontakti Ontario Kergejõustiku Liiduga, kuid sealt vastati, et nemad teevad sporti ega ehita mitte spordiväljakuid. Mul soovitati pöörduda koolivalitsuste poole, kuna need on staadionide omanikud. Keerulisi teid mööda sain lõpuks koolivalitsuse käest küllalt informatsiooni, et valmistada staadioni joonised ja ehituse spetsifikatsioonid. Nüüd, kus joonis valmis, jäi küsimus, kui palju kõik maksma läheb ja kust saada raha? Ma ei mäleta, mis eelarve oli. Naisselts lubas ühe süvituskrundi loterii auhinnaks. See loterii oli peamine rahalise sissetuleku allikas. Ka korraldasime koos spordiselts Kaleviga uueaastaballi ja jagasime puhastulu. Ma arvan, et staadion läks maksma $3000—4000 pluss muidugi vabad töötunnid, mida oli umbes 4000—5000 ümber. Suurimad vaba tööga aitajad olid spordiselts Kalev, Krundiomanike Ühing, Eesti skaudid ja Toronto rahvatantsijad. Enne, kui saime alustada staadioni ehitustöödega, pidime ära vedama suured hunnikud palke ja muud prahti, mis tekkis, kui suurendati ja ehitati Jõekääru järve. Muidugi pidime need palgid ära vedama. Naisselts maksis veoautokulud ja töökäed olid staadioni komitee poolt. Järgmiseks tööks oli krundi loodiajamine. Selleks saime soodsa hinnaga kohaliku teehöövli. Maamõõtmis- ja loodimistööd tegi hr. H. Lille. Siseplatsi kastmiseks on pandud viis veevõtmispunkti. Veetorud on ühendatud ülejõe asuvasse Krundiomanike Ühingu pumbamajasse. Jooksuradade kattematerjaliga oli rohkem tegemist. Selleks kasutati telliskivipuru, segatud saviga. Kahjuks polnud kohalik kivipurustaja ja segaja just selleks ehitatud ja pidime leppima sellega, mis saada oli. Meie majandus ei lubanud meil seda materjali Torontost tellida. Raja täide jäi natukene liiga lahtiseks. Radade äärelauad ja staadioni tribüüni laudmaterjal annetati Home Lumber'i poolt (hr. Küttis ja hr. Kaimre). Varustuse hoiuhoone annetas Humphrey's, Glasgow Construction Company. Roostevabast terasest ehitatud olümpia tuli ehitati Toronto Coppersmithing Company poolt (töötasin ise mõlemale kompaniile). Hr. S. Peepre vahendusel saime Guelphi Ülikoolilt jooksutõkked, stardiplokid ning kastitäie jalgpallisaapaid. Ontario provintsivalitsus annetas kettad, odad ja teatejooksupulgad. Sai ka muretsetud valjuhääldaja süsteem. Hr. Salurand ehitas suurema rajarullimise rulli ja väiksema tegin mina. Lõpuks sai staadion valmis. Ontario Kergejõustiku Liidu kontrollkomisjon mõõtis staadioni üle ja tunnistas, et see vastab kõikidele kergejõustikustaadioni nõuetele. See tähendab, et kõik seal saavutatud tulemused on ametlikult kinnitatavad. Niisiis eestlastel ja spordiselts Kalevil oli esimene meetrimõõdustikus staadion Kanadas. (Ma ei tea, miks mõned Kalevi tegelased edaspidi ütlesid, et staadionil pole Kaleviga midagi tegemist. Ma arvan vastupidi. Staadion aitas spordiselts Kalevi kergejõustikuklubi arenemisele ja elushoidmisele kõvasti kaasa ja teeb seda ka edaspidi.)

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT