Küllap ma selle pealkirja eest nüüd mõnelt poolt sugeda saan. Sellist asja poldud välja kuulutatud ega selle sildi all kedagi kohale meelitatud. Kuid nagu ühe toreda ürituse korraldajail on oma vigurid, kuidas rahvast kokku saada, nii on ka lehemehel selle tagantjärgi kajastamisel oma kriukad. Mõlemad teenime sama eesmärki: kui tulevikus veel midagi sellist peaks toimuma, siis on ehk osavõtt veelgi arvukam, kutsume ehk valla asemel kihelkonna kokku.

Niisiis — mina tundsin end augustikuu 25. päeval Jõekäärul talgulisena ja nägin sellisena ka kõiki teisi, olgu nad korraldusega käsist-jalust seotud, estraadil esinemas või kuulaja-vaataja rollis. Kogu ettevõtmine oli selleks, et Jõekääru ühe eestluse kantsina jääks püsima veel pikkadeks aastateks.

Kuigi jõudsin kohale enda arust pisut liiga vara, tõestas kohapealne olukord vastupidist. Vaevalt olin saanud oma autole puude alla varjulise koha varuda ja üldise atmosfääriga tutvuda, kui pidustused kuulutati avatuks. Peamaja ette oli paigutatud mammutmõõtmetega telk, mille ühes otsas poodium tiibklaveri, trummide, mikrofoni ja valjuhääldajatega, ülejäänud osa laudade ja toolidega mugavaks „auditooriumiks“ kohandatud. Grillide ümber askeldasid virgad kokad abilistega ning januseid ootas müügiputka, mis peibutas mitmesuguste jookidega. Sealt sai nii vurtsu kui „Saku originaali“. Kuigi valitses vahelduv pilvitus, oli soojakraade piisavalt või pisut enamgi, mis loomulikus korras suurendas „oaasi“ populaarsust. Mundris korravalvurid kõndisid ringi ja nautisid koos pidulistega ilusat päeva, muid erilisi kohustusi ei paistnud neil täita olevat.

Kavalehe kohaselt võis oodata kolme päevast programmi kella ühest alates kahetunniste vahedega. Sellest peeti ka küllaltki täpselt kinni. Kui oldi end mugavalt asetatud esimest programmi nautima, palus ürituse peakorraldaja Allan Liik kõiki korraks välja lipuvarda juurde, kus pidulikult heisati meie armastatud trikoloor. Jüri Kimsto meeldivatämbrilise tenori eestvedamisel kõlas ühine rahvushümn.

Esinejaid oli ohtralt ja nende kõigi tutvustamine on tükk tööd, millega püüan alljärgnevalt kuidagi toime tulla. Isegi päritolule on raske pöialt peale panna. Kaugused on kahanenud ja piirid vaata et olematuks kulunud, kiusab lausuma: Tallinn, Urvaste, Vilsandi, Jõekääru – üks Eestimaa kõik. Hea küll, üritagem.

Vokalistidena esinesid Liisa Käärid, Liivi Hess, Hedvig Hanson, Sergio Bastos ja veel keegi, kelle isik jäägu esialgu saladuseks. Klaveril muidugi Armas Maiste, Adrean Farrugia, Charles Kipper ja pereansambli koosseisus Mihkel Liik. Kitarril Andre Maaker, Ain Agan ja Sergio Bastos. Akordioni ainuvalitsejaks oli Raivo Tafenau, saksofonil seesama Raivo ja Enn Kuuskne. Kontrabassil konkurenditu Eric Soostar ning trummidel Terry Clarke ja Joakin Nunez. Kavaraamat tutvustas ka Peter Kaupsi, kelle osatähtsus ei selgunud, vist tegutses helitehnikuna. Andesta, Peter, kui viltu lasin. Kava oli nii kütkestav, et polnud mahti kelleltki küsida.

Mis kellegi päritolusse puutub, siis, armas lugeja, palun halasta reporterile. Kuhu tuleks näiteks paigutada selline mees nagu Sergio Bastos, kes sündinud Brasiilias, hiljem elanud Soomes ja praegu Belgias, seejuures teinud head koostööd eesti Raivo Tafenauga. Pakun välja: rahvus — jõekäärulane. Või siis: Nationality: Joekaruvian.

Sellisest võimsast proffide kollektsioonist kedagi muusikaliselt esile tõsta on raske ja isegi pisut kohatu. Esineti õige mitmes ansamblilises kombinatsioonis, millest üks oli muljetavaldavam kui teine, tasemel olid aga kõik. Mõningad pisimärkused kuuluvad siiski asja juurde. Siinkirjutajat paelus näiteks Raivo Tafenau akordionimatk läbi Euroopa. Vana mehe nostalgia noorte nobedate näppude all elustatud. Mängis ta ju ainsana instrumendil, mis minu nooruses estraadi valitses, nüüd ajavaimu poolt nurka surutud. Ja kui mõelda, et muusik soojendas vaid kätt oma pärispilli — saksofoni jaoks! Kes Hedvig Hansonit on plaadilt kuulnud, pole tema talendist ligilähedalegi täit maiku saanud. On lauljaid, keda peab nägema, et täielikult lummatud saada. Lauljatari isiksus, sümpaatsed lavalised maneerid, improvisatsioonivõime — need kõik on osa tema kunstnikuprofiilist. Ja Andre Maaker kitarril on talle võrratuks partneriks. Kahtlen, kas Hedvig lauljana mulle andestada suudab, et käisin teda esmajoones vaatamas ja siis alles kuulamas. Oma järgmises elus ehk.

Oi, aga mu trumpäss on alles välja käimata. Kavalehel seisab tagasihoidlik nimetus: Ensemble Liik. Igaüks teab, et vennad Allan ja Mihkel on vahvad pillimehed, aga publiku vallutas jäägitult Mihkli pisitütar Morgan. See on sedaliiki Liik, kes on estraadile sündinud. Tema see vokalist ongi, kelle nimi algul mainimata jäi. Sellele väikesele poolhiidlasest vandiraiujale võib ennustada suurt karjääri.

Päevaste etenduste vaheajal, nii palju kui seda oli, sai nälja kustutamiseks proovida jõekäärulastest kokkade grillvorsti või „ämmburgerit“ maisitõlvikutega. Võis osaleda vaiksel oksjonil ja uudistada tuttavaid (siinkirjutaja puhul sageli: kelle lapselaps see küll olla võiks?). Enne õhtust etendust aga, mis algas kell kaheksa, pakuti peamajas Veltmanni köögist päris korralikku einet. Oli kuulda siit-sealt tagasihoidlikku nurinat, et toidusaba liikus aeglaselt ja samas kohe hurjutamist, et „kannata välja, kavaline magustoit alles tulemas“.

Magustoit tuli. Hedvig Hansoni ansambel hiilgas. Raivo Tafenau ja Sergio Bastos seadsid oma instrumente võimsaks finaaliks, kui reporteril lõppes linnaluba. Une-Matiga oli kohtamine juba varem määratud, sellest tuli kinni pidada. Kuid tantsuootel noored jäid paigale. Ja Allan Liik teatas, et järgmise hommiku programm on täielikult ad libitum — kella kümne ajal koguneme taas ja otsustame, kes kõigepealt tulle lähevad. Kõige unisemad kõige enne, las mängivad-laulavad esmalt enda virgeks ja siis nakatavad teisigi. Küllap see nii läks, täpsemad andmed mul puuduvad.

On veel kange isu kedagi kiita. Alakem sponsoritest eesotsas Eesti Sihtkapitaliga. Teisteks olid Toronto Eesti Ühispank, Tartu College, Eesti Abistamiskomitee Kanadas. Terve rida organisatsioone ja üksikisikuid olid olnud abiks eeltöödel. Aga see otsatu hulk energilisi korraldajaid! Huvitav, kui palju võis olla nende hulgas endisi Jõekääru kasvandikke. Ütelgem koos Eesti Abistamiskomiteega: jazz on lahe, aga Jõekääru on armas!

Märkmed: