Merit Kopli ei ole kultuuriatašeena mitte vaatleja, vaid osaleja. Ei ole läinud poolt aastatki ja Berliinis ning kogu Saksamaal on tunda värsket ja naiselikku energiat. Merit Kopli huvid ei piirdu ühe kitsa valdkonnaga, tunda on äärmiselt laia haaret.
Järgneb intervjuu Merit Kopliga.
Kindlasti on kultuuriatašee töös teatud piiranguid, sh ka rahalisi. Milliseid piire tunnete?
Rahanappuse üle võib ju alati kurta ja mõnel puhul on see kindlasti ka õigustatud, aga kurtmine pole kohe üldse minu stiil, mul pole sellist soolikat olemaski. Kõige rohkem sõltub edu siiski sellest, kas sul on hea idee ja head partnerid, kas sa ise oled valmis nahast välja pugema, et oma eesmärki saavutada. Piirid on alati, aga tuleb püüda neid ületada. Mind raskused inspireerivad. Kui kõik sujub liiga ludinal, siis ei teki võidujoovastust, aga see tunne on magus ja seda tahan ma tunda.
Püüan omalt poolt abiks olla kõikidele, kes Saksamaal esinemise vastu siirast huvi tunnevad ja on valmis ka ise panustama. Mu prioriteediks on suured projektid, aga kui vähegi aega on, siis toetan kõiki. Ma ei keskendu ühele või paarile valdkonnale, kõik on olulised, kel huvi ja potentsiaali. Ma elan ja olen siin Berliinis selleks, et eesti kultuuri nähtavaks teha. Minu töö on kontakte luua, võimalusi otsida, Eestit tutvustada. Sealjuures pean arvestama, et olen ka ise nagu Eesti visiitkaart.
Mida soovite kultuuriatašee tööd tehes õppida ja siit kogemusena kaasa võtta? Mis on Teie isikliku arengu jaoks tähtis?
Mu isiklik areng on siin olnud tormiline ja see on alles tormi algus. Mu maailm on märksa avaram kui varem ja ma olen lihtsalt inimlikult õnnelikum. Olen eluaeg olnud ajakirjanik ja peatoimetaja, elanud seega ülimalt põnevat ja ka stressirohket elu. Ma arvasin, et enam huvitavam ei saa olla. Eksisin.
Kultuuriatašee elu on märksa rikkam ja pakub väga palju. Kohtun uute aina põnevamate inimestega, mu tutvus- ja sõpruskond on kirevam kui iial varem. Seni on mu lähimad sõbrad olnud ajakirjanikud, nüüd on neile lisandunud diplomaadid, muusikud, disainerid jne. Ma käin üritustel, millest poleks osanud unistadagi ja saan aina uusi kogemusi. Ma saan Eestile kasulik olla ja mulle endale on kasulik näha Eesti elu kõrvalt pärast seda, kui olen küünarnukkideni selle sees olnud.
Berliin on minu jaoks parim koht elamiseks. See on linn, kus elatakse ja lastakse elada. Berliin on sõbralik, kirev ja tolerantne, siin pole iialgi igav. Samas olen saanud töö tõttu käia palju ka mujal Saksamaal.
Peatoimetajana ei olnud mul aega süveneda, sest kogu aeg action käis. Siin saan ma teemadesse sisse minna. Loen saksa ajalehti, mis on väga kõrgel tasemel. Enne peatoimetajaks saamist töötasin 10 aastat välisuudiste toimetajana ja huvi maailmas toimuva vastu pole kuhugi kadunud. Nüüd saan seda huvi parimal võimalikul moel rahuldada. Kusjuures poliitika ja kõige muu ümberringi toimuvaga kursis olemisest on siin ka kultuuriasja ajades palju kasu. Eriti praegusel ajal räägivad kõik poliitikast ja kõik on omavahel seotud. Kui ma ses osas sõna sekka ei mõistaks öelda, ei pruugi ka muus osas häid suhteid tekkida. Lai silmaring on diplomaadile hädavajalik.
Kuna kuulun pressi- ja kultuuriatašeede seltsi, siis ei ole ka ajakirjandus mind siin maha jätnud. Külastame enam-vähem iga kuu mõnda siinset toimetust või telekanalit, niisiis isegi ajakirjanduse vallas olen targemaks saanud.
Kahtlemata on sellel ametipostil hädavajalikud soliidsed ärialased teadmised? Kas kultuur on eksportkaup ja äri? Poliitika? Või midagi muud?
Finantsist selles ametis olema ei pea, aga magistrikraad ärikorralduses tuleb kasuks igal erialal. Ma oskan esitada õigeid küsimusi, asjade toimimise loogika on paigas. Kuulen siin ju igasuguseid suuri plaane ja ideid, aga automaatselt panen ma selle peas ärilisse konteksti ja tean, mida tasub teha ja mida mitte. Või siis kuidas ka algselt hullumeelsena näiv idee ikkagi ka äriliselt mõistlikul moel teoks teha. Ja läbirääkimistel mind juba haneks ei tõmba, kahjulikke kokkuleppeid ma ei sõlmi.
Ma tegutsen eesmärgiga, et eesti kultuuritegelased siin sel moel pildile saaksid, et neil sellest lõpuks ka rahaliselt kasu tekiks. Niisama esinemisi tuleb mõistagi ka ette, aga ideaalis peaks tegemist olema koostööga, mis ei piirdu ühe korraga, vaid mis on püsiv ja regulaarne.
Naine selles ametis ei ole muidugi mingi haruldus. Aga kas naise hääl on ikka piisavalt tugev, et seda ka kuuldakse?
See on küsimus, mida minult on alati küsitud ja alati olen ma vastanud ühtemoodi – ma pole kunagi tundnud, et mul oleks probleeme selle tõttu, et ma olen naine, ma pole kunagi tundnud, et minu häält selle pärast kuulda ei võeta. Olen küll ka üle keskmise enesekindel ja paksu nahaga, võib-olla ma lihtsalt ei tee sellest välja. Kuidas iganes – see pole minu jaoks probleem.
Ma tean nii mehi kui ka naisi, kelle häält kuulda ei võeta, aga põhjus on enamasti pigem selles, mida ja kuidas nad teevad, mitte nende soos. Olen näinud ka juhtumeid, kus naised kurdavad, et neid tõrjutakse seepärast, et nad on naised. Paraku kipub tihti olema põhjus selles, et nad pole oma tööd piisavalt pühendunult või hästi teinud.
Mis on põhilised (esimesena silma jäävad) erinevused saksa ja eesti naiste vahel?
Kui küsida, mis silma jääb, siis on juttu ilmselt välimusest. 1990. aastate alguses oli erinevus suur, eestlased olid väga üles löödud. Nüüd selle koha pealt enam märkimisväärset vahet ei ole, kuigi veidi ikka on eesti naised sätitumad. Eestis ei lähe ma näiteks ilma meigita poodi, siin ei tuleks mulle pähegi end poodi minemiseks värvida. Ilmselt arvavad ka teised nii, siit see vahe tänavapildis tuleb.
Suurem on erinevus vanemate naiste osas, siin on kõik inimesed, sh naised, kõrge eani aktiivsed. Spordisaali minnes arvasin esimese hooga, et olen 50+ trenni sattunud. Aga ei, võrdselt noortega käivad trennis vanemad inimesed. Siin olen ma täitsa noor treenija, Eestis pigem vana kahjuks.
Vanus ei ole siin häbiasi ja pole ühtegi asja, mis vanuse tõttu tegemata jääks.
Mis on kultuuriatašee töös kõige suurem nauding ja rõõm?
Alati on rõõm, kui eestlased siin ennast näidata saavad, kui neil hästi läheb. Ja minu jaoks on eriti rõõmustav, kui olen neid sel teel aidata saanud.
Nauding on protsess – kui võtan ette mõne projekti ja hakkan nullist alates n-ö punuma. Vahepeal tuleb tagasilööke, siis lähevad adrenaliin ja emotsioonid lakke. Enamasti saan ikka olukorra lahendatud ja siis on rõõm majas.
Minu jaoks pole vähetähtis ka see, et tulen saatkonda tööle igal hommikul suurima rõõmuga, sest ees ootavad vahvad ja sõbralikud kolleegid. Inimesed mu ümber on olulised.
Aitäh!
Merit Kopliga vestles
Ingrid Melzer
Pildiallkiri: Merit Kopli Berliinis Les Arte lastekirjanduskeskuse ees. 5. märtsil käis ta seal avamas Eesti graafiku Viive Noore kureeritud näitust “It´s always Teatime”.
