EV sotsiaalminister Maret Maripuu
Maret Maripuu - 23. 12. 2008
Jõulud, aasta kauneim aeg, ning uue aasta algus kutsuvad mõtlema meie jaoks kõige olulisematele inimestele – oma perele.
Võime rõõmustada heade uudiste üle – Eestis on juba kaks aastat järjest sündinud üle 15 000 lapse. Kogu maailmas ainulaadne vanemahüvitis, mis lubab lapsevanemal tervelt poolteist aastat olla koos oma uue pereliikmega, on end tõestanud. See on andnud noortele nii vajaliku kindlustunde, et pere kasvades on võimalik kenasti hakkama saada.
Tegelikult sünnib aga koos lapsega ka lapsevanem. Vanemad on ise väljendanud vajadust saada tuge, et nad oskaksid olla oma lapsele heaks eeskujuks, aitaks välja kujundada õigeid harjumusi, olla maailma parim ema või isa. Kodust pärinevad meie suhtumised, arusaamad ja kogemused – igapäevane tervisesõbralik toidulaud aitab püsida terve, liikumine hoiab kehakaalu kontrolli all, hoolimine oma perest ja lähedastest hoiab südame korras, kindel ja rahuldust pakkuv töö toob leiva lauale ja annab kindlustunde homse päeva ees.
Eesti pere on Eesti riigi selgroog. Kindel ja tugev pere, kus on ema ja isa, kus esimese lapse kõrval kasvavad teine ja kolmaski, kus hoolitakse endast ja oma lähedastest, on meie suurim soov. Vanemate eeskuju on määrav, et Eesti pealekasvav põlvkond kujuneks hoolivaks, endaga toimetulevaks ning elaks kaua, tervelt ja õnnelikult. See on Eesti tuleviku üks võtmeküsimusi.
Algamas on aasta, mis saab olema majanduslikult keeruline.
Taasiseseisvumisaeg on tähendanud meie jaoks kiiret arengut, kõik on läinud pidevalt tõusvas tempos paremuse poole. Nüüd aga on see muutumas, ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Oleme juba pidanud tegema raskeid otsuseid, ümber hindama oma võimalusi, et eesti rahvas jääks püsima ja saaks keerulised ajad ületada tugeva ja ühtsena.
Eesti riik on kui üks pere. Eestlased on aegade jooksul ikka läbinud raskeid aegu. Sündis ju meie riik 90 aastat tagasi sõdade tallermaal; küüditamised laastasid külad; maailmast äralõigatuna tundsime, et kaob viimnegi lootus. Ei kadunud. Jäime ellu. Ja tulime keskmiselt jõuka riigina 21. sajandisse, et edasipürgimist jätkata. Minevikust teame, et eesti rahvast on kaitsnud ühtekuuluvustunne, kokkuhoidmine ja valmidus üksteist aidata ja mõista ning oskus andestada. Tähtis on, et vaatamata sellele, kas majanduses on küllus või kitsikus, oleks meie kodudes hoolivus ja rõõm üksteisest. See hoiab meid igal ajal.
