Eks selle väljendiga ole nüüd muidugi natuke üle pakutud, sest jõuludeni on veel nädalakene aega, kuid meeleolult olid nad juba 14. detsembri õhtul kohal. Väikeses saalis nimelt, kuhu Eesti Maja juhatus oli koondanud oma lähemad sõbrad ja kaastöölised, et pühitseda kolmandat adventi. Serveerimislaual ootasid maitsvad pirukad veini ja Saku õlle pudelitega, klaaside kõlinal sooviti üksteisele head pühade algust ja tagaseinas helises klaver Marlene Kuutani sõrmede all tuttavaid jõuluviise.
Saabus hetk, mil paluti laudade ääres istet võtta. Esimees Raivo Remmel tervitas kõiki ja rääkis lühidalt tulevikukavatsusist, mille kohta on antud ajakirjandusele intervjuu (vt. teisal tänases numbris). Soovis kõigile head peotuju ja andis siis sõna õpetaja Kalle Kadakale, kes lausus oma südamliku jõulusõnumi, lõpetades söögipalvega.
Jõuluilmeline toidulaud pärines nagu ikka oma kohvikust, kuid kohvikuperenaine koos abikaasaga istus teiste külalistega lauas ja nautis oma personali teenindamist.
Kui küllalt maiustatud, oli aeg teha jõululaulu. Enn Kiilaspea eestvedamisel ja Marlene Kuutani klaverisaatel lauldi mitu juba lapseeast armsaks saanud viisikest maha. Mahe advendiküünalde valgus muutis saali hetkeks pühakojaks.
Esimees teatas, et seekord on loobutud tavakohasest laudadevahelisest võistlusest ja kõik kuulutati automaatselt võitjaiks. Selle asemel paluti õpetaja Kalle Kadakal pidada jõuluteemaline kõne. Viimane oligi end selleks korralikult ette valmistanud ja tuli välja üllatavalt omapärase ettekandega, vaadeldes jõule küll ajaloolisest, küll teoloogilisest, küll etnograafilisest perspektiivist. Vaatluse all olid Kristuse tegelik sünnipäev, rahvaste jõulukombed, jõulude nimetus mitmetes erinevais keeltes. Ka jõulupuu, jõuluvana, jõulukinkide ja jõulutoitude traditsioonid leidsid käsitlemist. Oma ulatuslikku ettekannet lõpetades lõi teoloog temas kindlalt välja. Soovitas kuulajail jõuluõhtuks kõik targad arutlused teadlaste hooleks jätta, lihtsalt käed palveks kokku panna ja pühitseda Õnnistegija sündi. Meisterliku ettekande kohta oli kuulda palju tunnustavaid sõnu.
Esimees Raivo Remmelil oli meeldivaks ülesandeks avaldada tunnustust kahele tublile abilisele, kellele juba varem oli otsustatud määrata Eesti Maja teenetemärk koos vastava diplomiga, kuid keda polnud kohal olnud, et tunnustust vastu võtta. Need olid raamatupidaja ning revident Anne-Mai Kaunismaa ja mehaanikainsener Toomas Saar. Üldise tugeva aplausi saatel said mõlemad nüüd oma diplomid kätte.
Marlene Kuutanil olid peale klaverimängu veel jõuluvana kohustused ja teda abistas päkapikk Riina Klaas. Kummalgi polnud pikka habet ega punast mütsi, kuid kingita ei jäänud keegi. Isegi salmi ei küsitud, lihtsalt toodi kätte. Eesti Maja ümber tegutsevad ilmselt ainult väga head lapsed.
Enn ja Marlene õhutasid veel laulma ja seda ka tehti. Kuid ka ilusaim õhtu lõpeb kord. Jüri Silmberg tänas oma lõppsõnas kõiki, kes õhtu heaks kordaminekuks kaasa aidanud, ja neid oli palju. Jah, jõulud olid ikka tõesti Eesti Majja jõudnud.
