Koroona-ajal tuli jõulupidudest loobuda, kuid eelmisest aastast alates on koolipere selleks rõõmsalt kogunenud ja pühitsenud aasta tähtsündmust väga meeleolukalt.
Tänavu seadis koolipere pidulikult ehitud Läti keskuse Kurza saali oma sammud juba vahetult esimese advendi järel – 5. detsembril. Koolijuhataja Katrin Sõmermaa oli võtnud appi Eestist ,,talvituma“ sõitnud ema Inna Sooääre ja kahe vapra Muhu naise koostöös said täienduskooli jõulupeoks ehitud teise korruse saalid naabrite – lätlaste ühiskodus. Kooli jõudnuid ootasid ees nii jääkaru kui pähklipureja, rääkimata jõuluvanast. Aga see polnud veel see õige… Kohalejõudnud lapsi ja vanemaid tervitas lõbus eestikeelne jõulumuusika…
Sel korral algas jõulukokkusaamine kerge õhtueinega – sel korral oli tellitud laste lemmikut – pitsat, mida sai võtta just nii mitu tükki, kui keegi süüa jaksas. Ja magustoiduks oli õpetaja Katre Kink valmistanud kõikidele imemaitsva kringli, mis lausa sulas suus.
Peatselt aga hakati valmistuma laste oodatuima külalise – jõuluvana tulekuks. Aga selleks, et aega hästi ära kasutada, olid klassidel ette valmistatud jõuluetteasted, mis vaheldusid lauludega ja tantsudega. Viimased olid ette valmistanud ja lastele selgeks õpetanud koolijuhataja Katrin ja tantsuõpetaja Elin Marley.
Kui oli kuulda sahinaid, et jõuluvana on päris-päris lähedale jõudnud, lauldigi üheskoos jõulumehe tervitamiseks laulu ,,Kop-kop-kop, kop-kop-kop – keegi on ukse taga; kop-kop-kop, kop-kop-kop – see on jõuluvana!“ Ja nii tõepoolest oligi! Kõlas tuttav ,,ho-ho-ho!“ ja sisse ta astus. Punases kuues, pika valge habemega, kingikott õlal! Rõõmus elevus täitis saali!
Lapsed said veel oma lauluoskust näidata ning koos jõuluvanaga päkapikutantsu tantsida ning siis oli aeg kingitused välja jagada. Soovijad said ka jõulutaadi põlvele istuda ning vanemad kasutasid agaralt võimalust lapsi koos jõulumehega telefonikaamerasse püüda.
Meeleolukas jõulupidu täienduskoolis tõi naeratuse palgele ja rõõmusära silmadesse! (EE)
